Otse põhisisu juurde

August

Tuleb välja, et august on kõva filmikuu. 

Love, Rosie
Normaalne sihuke. Mitte diip, mitte masendav, üsna voolav. Ehk isegi liiga kiirelt aegadest üle voolav? Vahepeal veits halb. Lily Collins ja Sam Claflin. 

Love, Simon
Olin varem näinud. Simon on tubli koolipoiss, otsib ennast. Kerge vaadata, noortekas.

Borg vs McEnroe
Kunagiste tennisistide Björn Borgi ja John McEnroe rivaliteedist. Ausalt öelda ei läinud nagu päris käima. Mingi hetkeni näidati tennisemängimist väga vähe, siis tuli väga pikk stseen rivaalide kuulsast matšist. Polnud tasakaalus. Ja see oli tegelikult rohkem Borg (kujutatud piinatud geeniusena) kui McEnroe. Viimast oli nagu rohkem sellepärast vaja, et Borgil oleks mingi konkurent. Rivaliteedifilmidest oli "Rush" kahtlemata parem.

McEnroe ja Borg

The thing about Harry
Selle õige leidmisest selle kaudu, et käid enne mitmeid valesid läbi. Ei olnud tugev lugu ega head näitlejad, kahju küll.

An Education
Olin päris ammu aega tagasi näinud. Noor Carey Mulligan mängib 1960. aastate keskkoolinoort, kelle elukooliks saab temast umbes poole vanem mees. Pealkiri vist küsibki seda, kas haridus on see, mis saadakse koolist või (nii-öelda) tänavalt. Mänguline stiil ja ilus teostus, mulle meeldis.

Simon ja tammed
Eelmisel suvel lugesin raamatut, mille põhjal see film tehti. Ja taaskord on selline tunne, et kui poleks raamatut lugenud, poleks päris lõpuni aru saanud, mis filmis toimus. Vist oli see probleem, et aja möödumine ei tundunud sujuv. Raamatus on lihtsam väljendada, et aastad möödusid, filmis võib ämbrisse kukkuda. Peaosatäitja Bill Skarsgård meeldis. Lugu ise käis Rootsis 1930. aastate lõpust kuni äkki 1950. aastate lõpuni? Võiks öelda et kahe perekonna sõprusest. 

Siin ongi see peaostatäitja Bill Skarsgård

Kill your friends
Väga lamp film. Aga on filme, mis oma lamplust paremini välja mängivad ja õigustavad. 1990ndate suure plaadifirma telgitagustest ja halastamatust karjäärihaist, keda kehastab Nicholas Hoult.

Blue Jasmine
Aeg-ajalt kordub üks stsenaarium. Hakkan mingit filmi vaatama, vaatan-vaatan ja tundub sihuke imelik. Ei oska sõrme peale panna ja öelda, mis on imelik, aga no on imelik. Ja siis leian, et režissöör on Woody Allen. Selle nimi ongi vist kunstniku käekiri. Tema käekirja suurim fänn ma pole, alati on tunne, et asi ei lähe nagu päris käima. Aga. Siin mängis peaosalist Cate Blanchett, kes võib ekraanil ükskõik mida teha, olen ikka nõus vaatama.

The house with a clock in its walls
Seikluslik lastefilm võlukunstimaailmast. Mind ei pannud eriti kaasa elama. Vist sellepärast, et ma ei saanud aru, mis selle asja suur idee oli, kust kuhu taheti jõuda. Jack Black mängis siin ja jällegi ka Cate Blanchett (mis on ka põhjus, miks selle värgi lõpuni vaatasin). 

The man who knew infinity
Väga paljusid matemaatikuid just ei tea, aga tuleb tuttav ette küll, et oli keegi matemaatika ajaloos tähtis india matemaatik. Temast ongi see film ja Srinivasa Ramanujan on ta nimi. Sügavat muljet film just ei jätnud, aga üldharivas mõttes tore. 


Raamatud 

E. M. Forster "Maurice"

R. Rowell "Fangirl"

R. Joyce "The music shop"

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...
Postita kommentaar
Loe edasi »