Otse põhisisu juurde

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast.

***
Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema originaalkodumaa).

1962. aastal eelpoolmainitud abiellusid ja hakkasid kohe lapsi saama. 1963 sündis Elena, 1965 Cristina ja 1968 prints Felipe.*

(*- Huvitav eripära: kui tavapäraselt nimetatakse printsiks/printsessiks kõiki kuningliku perekonna lapsi, siis Hispaanias on prints/printsess ainult troonipärija, teiste puhul kasutatakse sõnu infante/infanta.)

Siin pilt Juan Carlos I ja kuninganna Sofia pulmast, kolmas pildilolija on muide 13-aastane prints Charles ;)



Nagu eelnevast näha, on Hispaania selline riik, kus seni veel on troonipärijaks vanim meessoost laps, praegu siis prints Felipe. Felipe poissmehepõli oli Hispaania meedias ikka teemaks, kuni ta 2004. aastal tulevase printsess Letiziaga (ameti poolest ajakirjanik) abiellus. Vaata pulmapäeva rõdustseeni siit. Pärast seda elavad nemad ikka õnnelikult edasi ja on ka kaks tütart saanud.

Ka Felipe käis olümpial purjetamas, oli suisa 1992. aastal Barcelonas Hispaania koondise lipukandja.

Üks pilt veel. Vasakult pihta hakates: infanta Elena, printsess Letizia, prints Felipe, kuninganna Sofia ja kuningas Juan Carlos I.



Hispaania kuninga ametlik residents kannab nime Palacio Real de Madrid. Kuningas ja kuninganna aga seal ei ela, vaid kasutavad uhket hoonemürakat peamiselt mitmesuguste tseremooniatega seoses.



Ja mida ma veel tahtsin mainida oli see, et pärast 2004. aasta Madridi pommirünnakut võttis prints Felipe koos õdedega osa avalikust protestiaktsioonist. Varem ei olnud ükski Hispaania sinivereline midagi säärast teinud.

Kommentaarid

  1. Kas printsess Letizia ei ole mitte vasakult teine? Kohe printsi kõrval.

    Tervitustega
    M.

    VastaKustuta
  2. Kas tead, sul on täiesti õigus. Seda ma mõtlesin, et miks nad sihukeses imelikus järjekorras peaksid seisma.

    Kas sa oled ikka M. nagu seesama M., kes ikka on, või mõni muu M.?

    VastaKustuta
  3. Ikka seesama:)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...