Truffe kirjanurk

Valikuline tähelepanu on väga tore, eriti kui satud ise valikusse kuuluma.

Kuu karlovalase priis läheb sellele naisele, kes hommikuti peale kaheksat oma taksikoeraga jalutab. Tegelt ilmselt ka taksile siis, too istub mõnikord ka mõnusalt akna peal ja elab minu kulgemisele kaasa.

Kaks keskkooliealist noormeest, kellest üks äkki leidis, et tal pole kuupiletit kaasas, ja ütles kohe kõhklemata: "Ma pean ostma siis." Läks ja ostiski.(Ei ole jah midagi erilist, aga hea oli näha, et ta ei üritanud kuidagi tasuta ennast sõitma nihverdada.) Teine noormees rääkis sellest, kuidas tema ennist koju läks ja ema kõrvale teleka ette istus. History Channelist olla tulnud mingid jube head saated, üks Charles Lindberghist ja teine relvadest. Neist viimastest rääkis ta ka täiesti intelligentsel toonil nagu igast muust teemast (mitte nagu mõni oss oma pahh-pahh ja mürr-mürr jutuga). Loo moraal: Kogu noorsugu pole hukas.

Kui oled pool aastat mõelnud, kas tegemist on mantli- või jopeinimesega, siis tundub teadasaamine nagu suur võit. Eriti kui vastus on see, mida tahtsid.

"Ta ei armastanud meest, igatahes mitte pärast seda, kui oli näinud, kui äraütlemata halvasti too oma emakeelega ümber käib." (Anne B.Ragde "Öine soov") Usun, et pole ülekohtune sellega nõustuda.

pubekad, kes te seisate bussis kobaras komposteerija ümber, mis on keskmise ukse juures ja seetõttu üks enimkasutatavaid vanamees, kes sa vaba istekoha poole sööstes (sest see on ju eluküsimus) mulle varba peale astud, nii et mu uutel kingadel mõlk sees on bussijuht, kes sa kihutad nagu pöörane närvihaige pihv, kes sa hirmus kõva häälega telefonivestlust pead (mind ei huvita su Järva-Jaani jõmmid) alakas, kes sa vaevalt kell 5 õhtul Tasku ees alkoholi kaanid täisealine, kes sa alakale alkoholi ostnud oled tolbajoob, kes sa poest varastada üritad (mis sul viga on?) Teile kõigile see suurepärane monoloog.

Selle kevade lemmikkujund on ring, sealt ka blogi uus kuub. (Või vastupidi?)