Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud"


On ju intrigeeriv pealkiri!

Mida kaugemale lugemisega jõudsin, seda enam hakkas tunduma, et ka tekst soovis intrigeerida, provotseerida. Rääkis raamatute mittelugemisest, kuni hakkasid mõtlema, mida siis tähendab raamatute lugemine. Rääkis, kuidas mittelugemine on vajalik selleks, et mitte olla teistest autoritest mõjutatud, sest lõppeesmärk on saada ise kirjutajaks. Aga miks saada kirjutajaks, kui lugemine pole vajalik? (Sest ta üritas väita, et justkui pole vajalik.)

Niuke mõnusa meeleoluga hoogsalt kulgev tekst, kus päris sada protsenti iga mõtet järgida ei suutnud. Polnud see, mida enne lugemist arvasin, aga polnud ka pettumustvalmistav.

Millest ei räägitud, oli lugemine kui hobi, toreduse pärast lugemine. Bayard käsitles lugemist vaid kui info ja teadmiste hankimise viisi, raamatuid kui kultuuriloo osa. Aga suur osa inimesi loeb suure osa ajast ju lihtsalt sellepärast, et neile meeldib.

Kuivõrd kirjandus muidugi tõesti on kultuuriloo osa, siis olen nõus raamatus avaldatud arvamusega, et ei pea olema lugenud kõiki raamatuid mingilt autorilt või mingist perioodist, et nende kohta arvamust avaldada. Piisab, kui oskad raamatu aja- ja sisujoonel õigesse kohta paigutada, see annab ka aimduse, millise teosega ilmselt tegu on. Selleks et teda õigesse kohta paigutada, on muidugi vaja (tõenäoliselt lugemuse kaudu tekkinud) sisemist raamatukogu. 

Loomingu Raamatukogu raamatute järelsõnad on enamasti väga asjalikud ja annavad loetule kõvasti juurde. Siin selgitas ka tõlkija järelsõnas mõningaid asju ära ja ütles autorile mitmeid asju, mida ma oleks tahtnud talle öelda. 

Mingi arvustaja ütles, et lugedes sai kõvasti naerda. Ma naerda küll ei saanud, pigem oli niuke vindikeeramise tunne kogu aeg. Et millega autor nüüd veel välja tuleb. Päris mõnus, kui liiga tõsiselt ei võta.

Tsitaat lõpetuseks:

Et rääkida häbi tundmata raamatutest, mida me pole lugenud, tuleks pääseda kodust ja koolist kaasa saadud rõhuvast kujutlusest, millega me terve elu üritame tulutult sobituda, nagu võiksid teadmised olla lünkadeta. Palju vähem loeb see, mida me tõena teistele esitame, kui see, mida me tõena enestele esitame, ja see viimane toimib edukalt ainult siis, kui me vabaneme ahistavast, meid sisemiselt piinavast ja piiravast nõudmisest näida haritud. 


Anna Lönnqvist "En kväll i juni"


Kui raamatu kaanel on mõne linna siluett, saab mind sellega tihti ligi tõmmata. Eriti, kui mõni hoonetest on äratuntav. (Ja teeb äratuntavaks ka linna.) Kaanekujundus annab siin märku muidugi, misteemaline raamat on. Krimi ei ole. 

Lugu saab alguse sellest, et ühel 2009. aasta (oli vist) juuniõhtul kohtuvad Stockholmis juhuslikult ca 18-aastased Ella ja Ben. Umbes niuke lugu nagu filmis "Before sunrise" - kõik tundub inimeste vahel täiuslik, aga aega on vaid üks õhtu. 


Lugesin ja lugesin siis seda Ella ja Beni hängimist suvises Stockholmis. Mõnevõrra oli nagu tore, sest mainiti tuttavaid kohti, samas oli ka suht läila. Ei suutnud mind päris uskuma panna, et võõrad inimesed teineteist kohe nõnda mõista saavad. A noh, eks mõte oligi, et seda juhtub üliharva. 

Enda arust olin juba suht palju ära lugenud, kui luger näitas, et loetud on 5%. Mõtlesin, et mis siit nüüd veel siis tulla saab. Kuna raamatu nimi on "Üks õhtu juunis", siis kuidagi arvasin, et kogu raamat ongi see üks õhtu. Vaata vaid, ei olnud. Juuniõhtu oli vaid proloog ja ülejäänud 95% raamatust käsitles seda, mis toimus 12 aastat hiljem, kui Ella ja Ben juhtumisi jälle kohtusid.

Ülejäänud osa enam polnud nii ilane kui algus, andis täitsa lugeda. Ellast oli vahepeal keeletoimetaja saanud ja lugu hakkas suuresti hargnema sellest, et kirjastajast koostööpartner pakkus talle võimalust üks elulooraamat kirjutada. Fredrika Berghist, kunagisest tippjuhist ja ärinaisest. Muidugi sai elulooraamatu sisuks lõpuks armastus, mitte äri ega töö, sest nagu lugeja mitme tagasivaatava peatüki kaudu teada sai, pidi Fredrika 50 aastat tagasi valima armastuse ja kohustuste vahel. Või kas pidi?

Muidugi oli sisu suures osas ettearvatav, muidugi olid paralleelid mineviku loo (Fredrika) ja oleviku loo (Ella ja Ben) vahel liiga selged. Aga samas see polnud üldse kõige halvem raamat. Oli kaasahaarav - seda ei saa alahinnata. Ja nagu ikka mulle meeldib, kui mainitakse konkreetseid tänavanimesid ja kohti- neid on Google mapsi abil hea silme ette manada.


Huvitavate sõnade rubriigis sain teada, et karuteene kehtib ka rootsi keeles. Björn on karu ja tjänst on teene ja björntjänst on karuteene. Inglise keeles ei ole nii lahedat sõna. Kuidas üldse öelda seda inglise keeles? Disservice ilmselt. Kõlab maru ametlikult.

Eurovisioon 2025

Siit tuleb traditsiooniline eurorong. Alustuseks tähtsaim ehk õhtu parim tsitaat Marko Reikopilt, kui esines möödunud aasta võitja Nemo: "Nagu Maire Aunaste, aga jube halvas tujus."

Laulud on esinemise järjekorras, sulgudes võistlusel saadud koht. 

Norra / Kyle Alessandro "Lighter" (18.)
Sõdalasevärk ei lähe mulle peale.

Luksemburg / Laura Thorn "La poupée monte le son" (22.)
Midagi vanamoodsat oli ses nukuloos. Aga vanamoodne tähendab enamasti ka seda, et laul kõlab nagu laul, mitte nagu produkt. 

Eesti / Tommy Cash "Espresso macchiato" (3.)
Huvitav oli vaadata. Tantsiv lennuk ja mis. Kõige rohkem meeldib ehk hoopis see meeleolu, mis Eestis tundub olevat seoses selle lauluga. Tühja neist kohtadest. Ja lause Life is like spaghetti, it's hard until you make it on mu lemmik siit.

Iisrael / Yuval Raphael "New day will rise" (2.)
Mind torgib, kui laulu pealkirjas või sõnades on grammatikavigu. Siin on pealkirjas artikkel puudu ju. Muidu meeldis laulja dramaatiline must kleit. 

Leedu / Katarsis "Tavo akys" (16.)
Kaks laulu oli, kus kõik elemendid toetasid üksteist. Leedu laul oli üks neist. Tervik noh. Samas ehk Eurovisiooni jaoks mitte kõige sobivam lugu, sest seda peab üsna tähelepanelikult kuulama, et aru saada, mis värk on. Kui ei kuula, kõlab nagu depressiivne müra. 

Hispaania / Melody "Esa diva" (24.)
Hispaania on alaliselt üks neid riike, mis saab halvema koha kui nende laul on. Minu arvates. Selle laulu refrääni näiteks ma suudaks ümiseda praegu (erinevalt eelmistest). 

Ukraina / Ziferblat "Bird of pray" (9.)
Nende värvilised kostüümid rõõmustasid mind. 

Suurbritannia / Remember Monday "What the hell just happened" (19.)
Muidugi on olemas palju laule, mis toetuvad peamiselt ühele lausele. Mitmed neist on ka head laulud. See polnud. Samas mul on see üks lause siiani meeles. 

Austria / JJ "Wasted love" (1.)
Ma ei satu vaimustusse, kui jälle mõni klassikalise laulu taustaga esineja Eurovisioonile tuleb. Mõtlen hoopis et aga see ongi ju see, kuidas ooperilauljad laulavad, seda nad ongi ju õppinud. Selles, et mul enamasti puudub oskus vahet teha heal ja halval ooperilauljal, saab süüdistada ainult enda harimatust. Nad laulavad lihtsalt nii teistmoodi. Seetõttu on ka keeruline neid popmuusika kontekstis hinnata. Sellele loole kui võiduloole, kardan, ei tule kasuks, et teda on tavainimesel praktiliselt võimatu kaasa laulda. 

Island / Væb "Róa" (25.)
Mind tegi see rõõmsaks. 

Läti / Tautumeitas "Bur man laimi" (13.)
Kaunite harmooniatega on mind lihtne enda poole meelitada. Ja kui laval on kuus naist, siis oleks raiskamine neid mitte mitmel häälel laulma panna. Viis on meeles. On selline laul, mida võiksin ka niisama kuulata. See koht sõnades, kus öeldi, et teised tegid vasest silla, mina tegin tammest ja minu sild läks õitsema, oli ju armas.

Holland / Claude "C'est la vie" (12.)
Sain vaadates aru, et see noormees on tegelikult väga atraktiivne artist, aga selles etteastes oli kõik justkui igav.

Soome / Erika Vikman "Ich komme" (11.)
Niuke ülimalt väljakutsuv ja šokeeriv (?) värk pole üldiselt minu teema, samas ma üldse ei arva, et ta oma asja halvasti teinud oleks. Praegu laulu reprodutseerida suudaksin ka.

Itaalia / Lucio Corsi "Volevo essere un duro" (5.)
Ilus laul ja on ka praegu meeles. Eks ta muidugi kõlab natuke nagu midagi, mida võiks laulda Haapsalu sellel Itaalia retrofestivalil. Lavaline pool suurt juurde ei andnud.

Poola / Justyna Steczkowska "Gaja" (14.)
Ei lähe need sõdalasetantsud noh. 

Saksamaa / Abor & Tynna "Baller" (15.)
Otse öeldes niuke keskmiselt halb lugu. 

Kreeka / Klavdia "Asteromata" (6.)
Meeldis laulja dramaatiline must kleit. Laval toimuv meenutas mingeid "Harry Potteri" stseene vahepeal.

Armeenia / Parg "Survivor" (20.)
Veel üks sõdalane. No ei noh. Laulu ka polnud. Ja natuke tahaks norida selle kallal, miks mehed võivad otseses mõttes poolpaljalt laval olla. Naised saaks kohe disklahvi ju. 

Šveits / Zoë Më "Voyage" (10.)
Kõige ilusam laul siin. Mina kultuurist (enamasti) ilu otsijana lisaksin selle küll oma pleilisti. Avar ja meeldejääv, meeldis ka rahulik ja tavaline lavaline lahendus. Otsisin pühapäeval uudist, et Šveitsi poolt hääletamine oli võistluse ajal takistatud. Kuidas see muidu publikult 0 punkti sai? Ilmselt potentsiaalsed selle poolt hääletajad valisid mõne muu ballaadi. Noh, vähemalt Eesti žürii nõustus minuga, et oli ilus laul, ja pani sellele maksimumhinde. 

Malta / Miriana Conte "Serving" (17.)
Naisõigusluse laulud enamasti ei lähe, need on juba olnud. Ja vulgaarsuse piiril balansseerivate asjadega minu jutule ei saa. 

Portugal / Napa "Deslocado" (21.)
Muidugi oli see eurolava jaoks igav, aga see polnud halb laul. 

Taani / Sissal "Hallucination" (23.)
See naine on ilmselgelt kõva artist. Oleks talle ainult vähe parema laulu saanud kusagilt.  

Rootsi / KAJ "Bara bada bastu" (4.)
Lihtne peaks ju töötama, aga see oli vist liiga lihtne? Samas kuidagi vaesemalt ennast ei tunne peale selle vaatamist ja tuju ka halvemaks ei läinud. Ja muidugi see ilmselt kummitab rohkem kui tahaks.

Prantsusmaa / Louane "Maman" (7.)
Igavalt dramaatiline.

San Marino / Gabry Ponte "Tutta l'Italia" (26.)
Veel üks liiga lihtne lugu, aga see polnud isegi lõbus. Pealkirja skandeerimine laulus on siiani meeles muidugi.

Albaania / Shkodra Elektronike "Zjerm" (8.)
See oli lisaks Leedule väga terviklik number. Nagu mõnevõrra tinistas mu ära. Kogu see naisterahva olek ja väljanägemine ja liigutused ja meesterahva sisestavalt rääkiv osa. Laulust meeles vaid mingi miserere-miserere-koht.

Panen oma punktitabeli ka siia. (Vajuta peale, et suuremalt näha.) Nende kriteeriumide alusel hinnates tulevad ikka mõnevõrra teistsugused tulemused kui lihtsalt vastates küsimusele, mis laul enim meeldis.


Nüüd algab lõbusaim osa. Eurovisioonijärgne nädal on tuntud ka kui jääknähtude nädal - kummitama hakkavad laulud, mida isegi ei teadnud, et mäletan. Aju on imeline asi. 

Mhairi McFarlane "Mulle piisas terest"


31-aastasel Rachelil oli ülikooli ajal sõber Ben. Muidugi selline eriline sõprus, millest ikka raamatuid kirjutatakse. Inimesed seletamatult klikivad omavahel ja nõnda. Ülikooli lõppedes nende suhted katkesid (raamatu jooksul saab teada miks). Nüüd kohtub Rachel (mitte eriti juhuslikult) taas Beniga. Asjad on ju ammusest ajast lõpetamata.

Tegevus on Manchesteris. Nähtavasti seal (ju ka teistes Ühendkuningriigi linnades) on olemas selline huvitav liik ajakirjanikku nagu kohtuajakirjanik. Kohtureporter? Ühesõnaga sihuke inimene, kelle põhitööaeg möödub kohtumajas, kus ta vaatab kohtuprotsesse ja kirjutab nende arengutest ja tulemustest ajalehte lugusid. Polnud kunagi kuulnud sellisest eraldi elukutsest. Aga tuleb välja, et seal on karm konkurents ja salakavalad noorkolleegid. 


Tegevus toimub kaasajas (mis oli vist 2012. aasta) ja minevikus ehk Racheli ja Beni ülikooliajas. Asi üsna palju ujus, ses mõttes et leheküljed läksid ja eriti midagi suurt ei juhtunud. Mõnikord see võiks mind segada, aga seekord isegi ei häirinud. Muidugi päris nii hull ka polnud et 100 lehekülge ja ei ühtegi sündmust.

Võib-olla sellepärast ei häirinud, et mitme koha peal sai naerda. Situatsioonid polnud naljakad, sõnakasutus oli naljakas. Ja ma ei väsi kordamast, et on suur asi, kui lugedes naeran. 

Kui üldiselt oli raamat tõlgitud niimoodi, et polnud päris otsetõlgetega rahuldutud ja naljad jäid naljakateks, siis pealkirja osas saanuks ehk paremini. Pealkirja nähes on ju ilmselge, mis ta inglise keeles on. Ja eesti keeles pole sellist väljendit. Saksa keeles on raamatu nimi näiteks "Wir in drei Worten". Mulle meeldib. Mingis keeles oli "Esimesest silmapilgust" vms - ka jätab mõtte samaks. 

Lootsin täitsa tavalise ajaviitekirjanduse otsa sattuda. Ei pettunud. 

Aa. ja veel oluline info. Ben oli ilus mees. Conventionally attractive võiks võõrkeeles öelda. Seda rõhutati.