Maija Kajanto "Datlitalv"
Lugesin "Kaneelirullisuvele" kohe "Datlitalve" otsa. Kohvik Kaseke tegutseb endiselt, aga lisaks on vanas koolihoones Krisse vedamisel nüüd ka hostel uksed avanud. Krisse koos abilistega jookseb mitme koha vahet ja töötab nii, et unetunde peaaegu polegi. (Tõesti, seda kirjeldati läbi raamatu nii hästi, et ma väsisin juba lugedes ära.)
Kuna on detsember, siis tuleb ette ka Soome iseseisvuspäeva tähistamine ja paljud toidud, mis ilmselt Soomes selle pühaga seostuvad. Päris retsepte on raamatus ka, nagu "Kaneelirullisuveski" oli.
Ja kui juba on detsember, siis muidugi on ka jõulud, ja kui on juba talv, siis muidugi segab tegevuses kaarte üks lumetorm. Ajaloost tuleb veidi teemaks ka Soome kodusõda näiteks. Ja muidugi soomlase stereotüüp, kelle kohta tema tütar peale ühe vestluse kuulmist tõdeb, et pole iial kuulnud oma isa nii palju lauseid järjest ütlemas.
Nagu "Kaneelirullisuves", jätkus ka siin tõlkes huvitav ja üldiselt hariv sõnakasutus. Sain teada, misasi on jõulukräss (guugeldades näeb pilte sellest kaunistusest). Facebooki lõim (ehk feed) oli tuttav, aga pole vist palju kasutust leidnud. Ühe koha peal oli sõna jaskar - mulgi murde sõna, mis tähendab pulma- või tantsupidu.
Nende raamatute tõlkija on muide filmi- ja telemaailmast tuntud Gerda Kordemets. Tundub, et talle meeldib ootamatuid sõnu kasutada. Üle õnneks ei pinguta.
Samalt autorilt varem loetud:
Maija Kajanto "Kaneelirullisuvi"
Kokaharidusega Krisse (pikemalt Kristiina) töötab Helsingis töökohal, kus tahetakse temalt seitset nahka koorida. Ühel päeval viskab tal näiliselt mingi pisiasja peale lõplikult üle. Ta lahkub töölt ning sõidab Kesk-Soomes Pühajõe külas elava vanaema juurde. Vanaema on seal aastaid Kasekese kohvikut pidanud, aga praegu tööga jalatrauma tõttu hädas. Pole vist vihjeid vaja, kes kohvikupidamise enda õlule võtab.
Kõik tavalise naisteka (ei meeldi see sõna, aga kasutan parema puudumisel) juurde kuuluv oli olemas:
- kangelanna, kes läheb suurlinnast nö maakolkasse,
- projekt, mida ta seal ellu viima hakkab,
- väikse koha kogukond mitmesuguste erinäoliste tegelastega (sh need, keda tüüpilisteks soomlasteks nimetatakse),
- valusad minevikusündmused, mis olevikku mõjutavad,
- peategelase sõbranna (kohati mulle tundub, et peategelase sõbranna tegelaskuju on naistekates veel olulisem kui peategelane ise, ta on alati olemas),
- mingi keerukus peategelase peresuhetes (siin ema, kes arvab, et ta teab paremini),
- meesterahvas, kes tundub jube hea mees, aga midagi on keerulist.
See kõik peaks ju olema juba sada korda olnud. Ometi. See raamat mõjus värskelt.
Ehk seetõttu, et ma polnud varem soome ajaviitekirjandust lugenud. See ei tundunud nagu briti ja ameerika lood. Tundus kuidagi tõeline. Aga ma ei mõtle tõelise all realistlikku. Tekkis näiteks küsimus, kust Krisse kohviku tooraine pärineb. Kordagi ei räägitud, kust kõik see mant pärines, millest ta süüa tegi. Samuti tuli majandusedu nagu väga lihtsalt, sobiv töötaja ilmus välja siis, kui teda vaja oli jms.
Ilmselt oli tõeline ses mõttes, et kujutasin seda päriselt ette. Pole jätkuvalt Soomes käinud, aga siiski tundub, et Soome külaelu on tuttavam kui mõni Ameerika oma. Kasvõi see, et kui tegelane on vallavanem, siis ma päriselt saan aru, mis tegelinski see on, mitte pole mingi külanõukogu esimees või muu tundmatu ametinimetus.
Keelekasutus oli kohati täitsa vaimukas. Mitmeid häid lauseid kukkus vanaema, aga mitte ainult tema suust.
Kaneelirullisuvi tuuakse raamatus (vist isegi tagakaanel ka) eraldi mõistena välja. Kui soe (kuum) suvi on ilmselgetel põhjustel jäätisesuvi, siis neil suvedel, kus päike pidevalt ei paista, tahavad inimesed kaneelirulli kui turvalist lapsepõlvemälestust. Kui suved ka pole nii päikselised kui lapsepõlves olid, siis kaneelirulli näol on midagi ikka sama.
Huvitav asi, mida olen ennegi tähele pannud, on see, kuidas eestikeelsetes raamatutes ei tõlgita ära teksti sees üksikuna ette tulevaid ingliskeelseid lauseid. Siin raamatus oli peategelase ja ühe mehe vahel paar lühikest dialoogi inglise keeles (sest mees soome keelt ei kõnelenud). Maitea, ma tõlgiks need joone all ikkagi ära. Põhimõtteliselt. Kui keegi keset vestlust prantsus- või hispaaniakeelset fraasi kasutab, siis see ju tõlgitakse.
Muidugi on "Kaneelirullisuvi" alles esimene osa Kasekese kohviku sarjast. Soome keeles peaks praeguseks olema viis raamatut. Eesti keelde on kaks seni tõlgitud, pidada kolmas ka tulema. Tundub, et eesti keel on ka ainuke, kuhu seda sarja tõlgitud on.
Väga m õ n u s oli lugeda seda. Iga raamatut ei viitsi kotis tööle kaasa tassida, et lõuna ajal paar lehekülge edasi lugeda. Ju oli õige hetk.
Mats Wahl "Vinterviken"
"Vintervikeni" tõmbasin jällegi suvaliselt raamatukogus riiulist välja. Kõnetas seetõttu, et olin kunagi ammu näinud sellenimelist filmi. Tollal kindlasti ei teadnud, et ta raamatu põhjal tehtud on. Näe, Netflix on 2021. aastal uusversiooni sellest teinud. Loreen mängib ka.
Alustuseks kohe dilemma. Kui päästad kellegi uppumisest, aga oled sel hetkel ise vee peal varastatud kanuuga, mida sellest siis arvata? Nojah, ilmselt seda, et elupäästmine on hea, aga sina oled ikka varas.
Või mida arvata inimesest, kes annab oma tütre elu päästjale raha? Kas see tähendab, et ta mõõdab kõige väärtust rahas või hoopis tema mõistmist, et vaesel inimesel on raha kõige enam vaja?
John-John on keskkoolipoiss 1990ndate alguse Stockholmis. Ühel päeval päästab ta 10-aastase Patricia elu ja kohtub sedakaudu Patricia perekonna, sealhulgas tema vanema õe Elisabethiga. Elisabeth osutub John-Johni uueks klassikaaslaseks ja nende vahel puhkevad tunded. (Jah, puhkevad.)
Kunagi (varateismelisena) seda filmi vaadates arvasingi ilmselt, et film on sellest paarist. See oli see, mis huvitav tundus. Nüüd lugedes leidsin muidugi, et tegemist on valusa sotsiaaldraamaga. Teemad, mida vähem või rohkem käsitletakse: noorte kuritegevus, täiskasvanute kuritegevus, vaeste inimeste rahaprobleemid, rikaste inimeste rahaprobleemid, rikaste ja vaeste teineteisesse suhtumine, suhtumine mustanahalistesse, paremäärmuslikud rühmitused, mitmes mõttes vägivaldsed peresuhted, sport kui väljund.
Teemade nimekiri on pikk, aga see ei tundu liiga pikk, sest autor ei ürita kõiki teemasid sügavuti käsitleda. Lihtsalt märgitakse märkimisväärselt ära, et sellised probleemid 90ndate Rootsis olid.
Ses mõttes arusaadav, miks see raamat Rootsi koolides kohustusliku kirjanduse hulka on kuulunud. Ühtlasi pole stiili mõttes raskeim raamat, mida lugeda. Palju dialoogi, enamasti lühikesed laused. Saab asja ka nii selgeks tehtud.
Tõsine ja mõnevõrra masendav lugu kahtlemata. Ja noh, paraku ei saa öelda, et ta 30 aastat hiljem kadunud teemasid käsitleks / praegu hirmsasti vanamoelisena mõjuks.
Mats Wahl, tundub, on päris palju noortekaid kirjutanud. Eesti keelde tõlgitud pole.
Raamatus korduvalt mainitud teised raamatud: Sophokles "Kuningas Oidipus", Shakespeare "Hamlet", Väinö Linna "Tundmatu sõdur".
Hiro Arikawa "Rändava kassi kroonikad"
Maggie O'Farrell "Abieluportree"
Mulle väga meeldis see. Mitte et oleks mingi imeasi olnud, mida varem pole nähtud, vastupidi - niuke täitsa klassikaline ajalooline romaan oli.
Peategelane Lucrezia on sünni poolest di Medici, Firenze hertsogi tütar. Perekonnas peetakse teda väiksest peale teistsuguseks ja mitte alati heas mõttes. Lucrezia lähedasim inimene on lapsehoidja Sofia. Teismelisena pannakse ta mehele Ferrara hertsog Alfonso II-le, kes on mitme näoga mees ja keda ümbritsevad ka vastuolulised tüübid - salapärane sõber Baldassare, õed Elisabetta ja Nunciata. Lucreziale meeldib joonistada ja ta on selles hea ka. Nagu raamatu nimi vihjab, on ka sisus oluline üks portree, aga see on selline, mida ta pole ise maalinud, vaid selline, kus teda kujutatakse.
Intriig on selles, et kuigi 16-aastasena surnud Lucrezia ametlikuks surmapõhjuseks on tuberkuloos, siis ajaloos on levinud arvamus, et tegelikult oli tema surma põhjustajaks (või suisa tapjaks?) abikaasa Alfonso. Raamatu autor on siis fantaseerinud, mis juhtuda võis.
Meeldis, et raamatu lõpus oli väike selgitus, kus autor rääkis, millistes kohtades ta mingil põhjusel pärisajaloo fakte muutnud oli.
Juba varasemast teadsin, et Maggie O'Farrell on meisterlik sõnaseadja. Kohati oli stiil kroonikalikult kirjeldav, samas mitte kogu aeg või sel moel, et poleks tegelastele kaasa elanud. Ilusad ja kuidagi hästi täpsed kohtade ja looduse kirjeldused olid ja need polnud kunagi liiga pikad.
Tõlgitud oli ka niimoodi, et kordagi ei tekkinud soovi tõllkijat puises otsetõlkimises süüdistada. Ilmselgelt tõlkija on hea eesti keele valdaja.
Polegi norida millegi kallal. Meeldis väga (näe, samad sõnad, mis alguses).
Samalt autorilt varem loetud:
- "The hand that first held mine" / "Käsi, mis hoidis mu käest"
- "My lover's lover"
- "Esme Lennoxi kadumine"