Siin oleks päris keeruline sisukirjeldust kirjutada. Lühidalt öeldes on see ühe perekonna mitme põlvkonna lugu Montepuccio linnas. Tegevus algab 19. sajandil (kusagil lõpupoole?) ja jõuab välja 1980ndatesse. Üksiksündmused ei ole eriti olulised, pigem see, kust tulema hakatakse ja kuhu välja jõutakse. Kas on mingi areng. Suur pilt ja kõik see värk.
Montepuccio asub Puglias (eesti keeles rohkem Apuulia). Kui puust ja punaseks teha, siis see on Itaalia saapa konts. Itaalia saiakorv, sest seal kasvatatakse ohtralt nisu.
Carmela oli keskse Scortade põlvkonna õde kolme venna kõrval. Ta polnud ehk tingimata peategelane, aga oli ainuke tegelane, kes raamatu jooksul vahepeal mina-häälena sündmustest jutustas. Olulisel kohal olid ka Montepuccio preestrid, kes aegade jooksul vahetusid ja üksteisest suhtumise ja maailmanägemise poolest päris palju erineda võisid.
Kõige rohkem meeldis stiil, kuidas kirjutatud oli. Üsna niuke külm. Või kui mitte päris külm siis kõrvaltvaatav. Ajatu selline. Ei eeldaks, et loo kirjutaja sünniaasta on 1972 ja raamat ilmunud 2004.
Kuigi raamat pole mahult suur, on tal tegelikult mõte natuke eepos olla. Järelsõnas kirjutab tõlkija Indrek Koff, et autor tahtis proovida, kas eeposeid saab kirjutada vaid kangelastest või tegelikult ka tavainimeste tavalisest elust.
Väga tihti vist polegi näinud 21. sajandil, et raamatut on eesti keeles kaks erinevat kirjastust välja andnud: Pegasus 2007 ja Rahva Raamat 2019.
