Otse põhisisu juurde

Mai

Filmid 

Süü on tähtedel / The fault in our stars
Päris iga minutit ei näinud, kui nüüd aus olla, aga suuremat osa. Raske öelda midagi, eks ta mase oli. Mulle meeldis see noormeesnäitleja.

Ettelugeja / The Reader
Arvasin alati, et see film on mingist muust asjast. II maailmasõja järgne aeg Saksamaal ja minevikuvarjud, aga see on tegelikult taust ainult. Põhiasi on üksikisik ja see, mis talle olulisim on. Kate Winslet kehastab naist, kes oli koonduslaagris valvur. Ühtlasi tema Oscari-roll (kuigi ilmselt olid selle väärilised ka mitu eelmist). 

Eurovision Song Contest: The Story of Fire Saga
Suurepärane jaburus. Kes vähegi teab Eurovisioonist midagi, saab veel paremini aru, milles nali on ja millised väiksed naljad on sinna sisse peidetud. Dan Stevens on omaette ooperist. Lion of love, maivõi.

Siin viide filmile tänavuselt Eurovisioonilt. 


Raamatud 

Õhtupoolikud Emilyga
Vanakooli stiilis raamat. Naiivne on ka vist see sõna. See võib ärritada, aga ei pruugi. Mul tuli vahepeal "Väike maja preerias" meelde. Tegevus toimub 19. sajandi keskpaiga ümbruse USA-s, aga kohati see ununeb. Emily, kellele pealkirjas viidatakse, on Emily Dickinson, värvikas tegelaskuju. Ladus värk, lugeda huvitav iseenesest. Ja kuna mingi 500 lk paks, siis kohe otsa ka ei saa.

Eleanor & Park
Tähelepanu pälvinud noortekirjandus. Mulle ka meeldis. Eleanor on koolis uus, Park on kogu elu selles kohas elanud. Nende tutvus algab bussis, kus nad kõrvuti istuvad. On viiteid muusikale ja koomiksitele (aastast 1986, sest siis toimub tegevus). Mõned kohad on, mis ei tundu eriti realistlikud, aga neid annab loogiliselt ära seletada, kui tahta. 

Looking for Alaska
Tõenäoliselt tulevane noortekirjanduse klassik, sihuke ajatu stiiliga. Ei saaks aru, mis ajal tegevus toimub, kui paaril korral ei mainitaks mobiiltelefone. Vahepeal on nagu "Kuristik rukkis", sealhulgas need asjad, mis paljusid "Kuristiku" juures närvi ajavad (nt vaimukusele püüdlevad tegelased). Tavapärasest erinev ülesehitus, meenutab natuke Donna Tartti "Salajast ajalugu". 

Tinderikooma
Eesti raamat aastast 2021. Pealkiri oli intrigeeriv, seepärast võtsin. Kusagil 50. lehekülje kandis mõtlesin, kas pooleli jätta, sest sedasorti vaimukas stiil mulle kuidagi ei istunud. Lugesin edasi ja läks vist natuke paremaks. Või harjusin lihtsalt ära. Peategelane on tütarlaps, kes tuleb Tartusse ülikooli. Paari esimese nädala jooksul juhtuvad temaga mõned asjad. Oleks võinud tegelikult vähe paksem raamat olla, praegu tundus natuke kiirustatud see värk.

Surnud hinged
Sihuke klassikaline kohustusliku kirjanduse raamat, kus on täpselt see ülesehitus, et kui mingi uus tegelane sisse tuleb, siis teda kohe kirjeldatakse siit- ja sealtpoolt, kohti kirjeldatakse palju, vahepeal on õpetlikud moraalisõnad, vaimukused. Ühesõnaga saan aru, miks see oli teedrajav teos, aga endal  ülisuurt vaimustust ei tekkinud.

Janu on kõikidel üks
Kristiina Ehini viimatine luulekogu. See oli hea, ma arvan, peamiselt ühiskonnakriitiline. Aga natuke meenutas ka Mats Traadi "Harala elulugusid" kohati. Umbes et see Ants tagakülast oli kõvera nina ja hella südamega ja sattus külakooli õpetajaks. Ehin kirjutab oma sugulastest siin nimelt. Aga, nagu nimigi ütleb, ka sellest, et ole sa ükskõik kes, janu on kõikidel üks.

2 neist raamatuist on tegelikult hoopis kuulatud. Ööbiku taustaks või midagi. 

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...