Otse põhisisu juurde

7 punkti, osa n

Maitea, miks neid punkte alati 7 peab olema, võib-olla sellepärast, et see oli mu lemmiknumber kunagi, kui mul veel oli lemmiknumber.
  • Ma ei ole filmitreilerite inimene, olen aru saanud. Kui mõtlen, kas võiks mingit filmi vaadata või mitte, siis treiler pole kunagi see, mille järgi otsustada. Ühest küljest ma ei viitsi vaadata seda klippi (kuigi filmi lühitutvustuse lugemine, mida hea meelega teen, võtab tõenäoliselt sama palju aega) ja teisalt mulle tundub, et filmitreilerid on alati sama ülesehituse ja liiga valju ja järsu muusikaga. Ei taha noh. 
  • Siis on veel üks asi. Sihukesed muusikavideod, kus laul ei hakka kohe alguses pihta, vaid esimesed pool minutit kuni minut käib mingi jutt (mis on vajalik seetõttu, et videol on mingi oma lugu edasi anda). Tjah, vähe on neid muusikavideoid, mida video pärast käima panen. Tahan ikka laulu kuulda ju. Seetõttu reeglina teengi nii, et kui tahan juutuubist mingit laulu kuulata, siis ei pane originaalvideot, vaid mingi suvalise teise variandi, et poleks segavaid asjaolusid. 
  • Ja veel üks asi, mille fänn leidsin, et ma pole. See on Google'i kontodel see eesnimetäht, mis tekib profiilipildiks juhul, kui pole ise mingit pilti lisanud. Minul näiteks on sihuke pruunil taustal K-täht. Huvitav, kust see pruun tuli, osadel on roheline või lilla. Ma saan aru, et selle asja väljamõtleja idee võis olla, et teeks sihukese lihtsa asja (lihtsuses on võlu, onju), aga mind kohe ei võlu noh. See eesnimetäht näeb kohe naljakas välja seal. Maitea, liiga lihtne?
  • Ühtlasi, igasuguste protestimarsside valguses. Ükspäev sattus minu silme ette pilt väikesest poisist, kes kandis silti "I love trains". Suurepärane ju! Kuidas oleks ühe marsiga, kus inimesed kannaksid plakateid positiivsete sõnumitega? Muusika teeb mind õnnelikuks või Olen tänulik, et mul on koer. Protestimarsid on ka vajalikud absoluutselt, aga miks mitte vahepeal teistsugune teema? 
  • Ükspäev tuli mul meelde, mida ülikoolis õppisin. Tõepoolest huvitav. Ei tea, kui palju sellest siis aru sain. Ja üldse. Kui palju on selliseid töökohti, kuhu tööle minekuks ei saagi otseselt midagi eelnevalt õppida. Seda enam kerkib esile, et töötamisele eelnev õppimine on rohkem huvi või...maitea, mingi vajaduse teema. Üldiselt kasulik enesearendamine. Või vastulöök neile, kelle jaoks õppimine on vaid vahend haljale oksale jõudmiseks. 
  • On suurepärane, et inimene suudab mõelda, silmad lahti. Tõesti, ma ütlen, kui palju on neid olukordi, kus on olnud sellisest oskusest suur heameel. Kujutad ette, kui peaksid mingi mõttevoo tekitamiseks iga kord silmad kinni panema. Kuidas siis üle elada see igav koosolek või koolipäev, kus tegelikult parema meelega arutleksid oma peas hoopis selle üle, mis seal eileõhtuses filmis ikkagi tegelikult toimus. Või misiganes muul teemal on soov väike zoneout võtta ;)
  • Viimasena ilmateade. Täna tõusis Tartus päike kell 8.16 ja loojub kell 16.39. See teeb päeva pikkuseks 8 tundi ja 23 minutit- päev on täpselt 2 tundi pikem kui pööripäeval. Sügiseti muide on 8,5-tunnine päev kusagil novembri alguses.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...