Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
see pilt, kus sa laura prillidega oled, seal sa näed mingi ameerika filminäitleja moodi välja muuseas :)
VastaKustutaon ikka laura prillid need lillad ju?
On jah Laura omad, neid on hea nihverdada;)
VastaKustutaA sa mõtled mingit konkreetset näitlejat või üldiselt?
mingit konkreetset, aga kahjuks ei tule meelde, keda :(
VastaKustutaTuvastades ühelt pildilt omadeks loetavad prillid, tuleb kurbusega tõdeda, et need eksemplarid viibivad juba mõnda aega laserkeevituses ja miii on prillitu. :S
VastaKustutaBack to the previous topic: Aga me tegime Artoga täna homseks küpsisetordi. Ikkagi seitse ju tuleb. Ja seitse on peal ka. :) :) :)
see kuke prillidega pilt on nii nups!
VastaKustuta