"Pedro Páramo" on Ladina-Ameerikas klassika hulka kuuluv raamat, ühtlasi oluline teos maagilise realismi žanris. See ilmus 1955. aastal ja oli muuhulgas Marquezi suuroopuse "Sada aastat üksildust" inspiratsiooniks. Lugu on sellest, kuidas Juan Preciado läheb Comala-nimelisse linna, et otsida üles oma isa Pedro Páramo. Aga kas lugu ikka on sellest? Minu jaoks läks alguses täitsa hästi käima, olin ühest selgunud faktist väga intrigeeritud. Siis hakkasid suvaliste kohtade peal (lihtsalt mõnest järgnevast lõigust) sisse tulema uued jutustajad (linnaelanikud) ja erinevad ajad, kus lugu toimus. Enam ei olnud lugejale (mulle) päris selge, mis toimub. Wikist lugesin, et asja mõte oli näidata Comala linna ühest küljest olevikus kummituslinnana, teisalt minevikus elu täis linnana. Nagu raamatu nimigi vihjab, on Pedro Páramo tegelasel suur roll linna käekäigus. Kuna tegemist on raamatuga, mille mõistmiseks peab keskmisest enam keskenduma, ei maksa seda lugeda õhtul enne mag
Leidsin selle kirjaniku ja raamatu ESTERi sirvimise kaudu. Clarice Lispector oli nii lahe nimi, et ei saanud seda tähelepanuta jätta. Polnud temast enne kuulnud, aga tuleb välja, et tegemist on Brasiilia kirjanduse 20. sajandi ühe omapäraseima häälega. Kui juba igasugused tutvustused ja järelsõnad ütlevad, et tema stiil on pehmelt öeldes omapärane ja otse öeldes suisa imelik, siis ikka ongi imelik. Aga mitte nii segane, et jälgida ei suudaks. Lihtsalt kaldub jutuga mitmes suunas ja armastab sõnadega mängida. Kordusi armastab ka (tõde on tõde jms). "Tähetund" räägib põhimõtteliselt ühe Kirde-Brasiiliast pärit neiu elust Rio de Janeiros, aga see räägib ka kirjanikust, kes temast kirjutab. Kirjanik pole raamatus Clarice Lispector, vaid [sisesta siia mingi mehenimi]. Kirjanik räägib alguses, kuidas ta kohe hakkab kirjutama lugu ühest tüdrukust, lõpus näiteks mainib, et ega ta tegelikult pole veel otsustanud, kuidas seda lugu lõpetada jms. Ühesõnaga autor on ka tegelane. Clarice