Minu tähelepanu tõmbas eelkõige kaanekujundus. Need värvid ja see, kuidas lilla osa valguse käes helendab. Kaunis. Sellepärast võtsingi just selle raamatu, mitte tema kõrval riiulis olnud sama autori kuulsama loo "Köök", mis on eesti keeldegi tõlgitud. Seest on ka ilus raamat - pole liialt tihedat teksti ühe lehekülje peal. Peategelane Yayoi on tüdruk. (Kuivõrd ma pole jaapani nimedega eriti kursis ja peale vaadates enamasti vahet ei tee, siis olgu öeldud.) Tal on vanemad ja vend Tetsuo, lisaks tädi Yukino. Yukinot peetakse pigem ekstsentriliseks: ta käitub kohati arusaamatult, ütleb kummalisi lauseid, elab üksi üsna eraldatud majas. Tihti teda ei mõisteta, aga Yayoi tunneb, et mõistab. Ühtlasi on tüdrukul tunne, et tema lapsepõlves on olnud mingi oluline sündmus, mille ta on unustanud. Raamatu jooksul hakkab talle vaikselt meelde tulema, mis see oli. Algus oli väga hea - tädi Yukino tegelane tehti nii huvitavaks, mõtlesid, mis värk temaga on siis. Oli jah üks värk, aga see m
Juba kümnes kuu raamat . Mõtlen, kas ka viimane, sest kaks, mis valikus järel, on mahult hiiglased. Sam(anta) on 28-aastane, rootslane tegelikult, aga talle meeldib Londonis rohkem olla ja töötada. Luc(as), 27-aastane, on alati Londonis elanud, õppinud midagi inseneeriavaldkonnast, aga pole sel teemal sobivat tööd leidnud ja töötab riidepoes. Tegelikult tunnevad nad üksteist juba oma 10 aastat (sest ajast, kui Sam hilisteismelisena Londonis sugulast külastades mingil peol temaga tutvus), aga pole vahepeal suhelnud. Raamat räägib nende lugu vaheldumisi mõlema vaatenurgast. Avalauseks ju kaunis intrigeeriv? Lühidalt: see on selline raamat, millesarnaseid praeguseks palju on tekkinud. Möödunud sajandi lõpuaastail sündinud paar, kes on õnnelikult paar, siis ilmnevad mingid ületamatud põhjused, mis nende koosolemise välistavad, siis ollakse lahus, aga leitakse, et lahus olla on ka raske, sest üksteisega suhestumine on siiski nii õige, et tahaks olla koos. Seega kui oled mõnda noist raamat