Truffe kirjanurk

Leidsin selle kirjaniku ja raamatu ESTERi sirvimise kaudu. Clarice Lispector oli nii lahe nimi, et ei saanud seda tähelepanuta jätta. Polnud temast enne kuulnud, aga tuleb välja, et tegemist on Brasiilia kirjanduse 20. sajandi ühe omapäraseima häälega.  Kui juba igasugused tutvustused ja järelsõnad ütlevad, et tema stiil on pehmelt öeldes omapärane ja otse öeldes suisa imelik, siis ikka ongi imelik. Aga mitte nii segane, et jälgida ei suudaks. Lihtsalt kaldub jutuga mitmes suunas ja armastab sõnadega mängida. Kordusi armastab ka (tõde on tõde jms). "Tähetund" räägib põhimõtteliselt ühe Kirde-Brasiiliast pärit neiu elust Rio de Janeiros, aga see räägib ka kirjanikust, kes temast kirjutab. Kirjanik pole raamatus Clarice Lispector, vaid [sisesta siia mingi mehenimi]. Kirjanik räägib alguses, kuidas ta kohe hakkab kirjutama lugu ühest tüdrukust, lõpus näiteks mainib, et ega ta tegelikult pole veel otsustanud, kuidas seda lugu lõpetada jms. Ühesõnaga autor on ka tegelane.  Clarice

Läks mõnevõrra käest ära. Keskmine hinne 6,375. II kvartal I kvartal

On 1992. aasta ja käimas on Bosnia sõda. Kunstnik ja kunstiõpetaja Zora elab koos mehe Franjo ja emaga Sarajevos. Ema halvenenud tervise tõttu lähevad Franjo ja ema Inglismaale, kus elab Zora ja Franjo tütar. Zora jääb Sarajevosse enda ja ema korteril silma peal hoidma, sest on teada, et tühjaks jäänud korterid võetakse tihti (näiteks põgenike poolt) üle. Peagi algab Sarajevo piiramine - kui Zora ka tahaks ära Inglismaale minna, siis enam ei saa.  Raamatu tegevus toimub kusagil aasta jooksul Sarajevos, kirjeldab Zora ja tema tuttavate elu kinnises linnas, kus hakkamasaamine läheb päev-päevalt raskemaks ja ka pommitamine igapäevaelu osaks saab. Tegelasi oli mitmesuguseid, eri rahvustest ka, mis Sarajevot hästi iseloomustab. Hästi oli jälgitav, millised olid inimesed alguses ja milliseks nende olek ja käitumine muutus, kui olukord läks aina raskemaks ja piiramise lõppu kusagilt ei paistnud. Lugedes pidevalt peas tiksus, et kes neist tegelastest nüüd raamatu jooksul ohverdatakse. Sest sed

  Järg raamatule "Kutsu mind oma nimega" , tegevus toimub 10+ aastat hiljem.  Raamat koosnes erinevatest (samasse tervikusse kuuluvatest) lugudest. Neid oli kokku vist neli? Lisaks "Kutsu mind oma nimega" peategelastele Eliole ja Oliverile oli ühe loo peategelaseks ka Elio isa Samuel. Raamatu nimi võiks olla ka "Kohtumised", sest mitmes loos kohtus üks peategelastest suvalise inimesega ja hakkas temaga suhtlema. Esimeses loos näiteks sai Elio isa rongis tuttavaks ühe naisega. Järgnes mitukümmend lehekülge haaravat dialoogi, mis raamatusse väga sisse tõmbas, seerärel hakkas natuke ära vajuma. Teises loos jällegi kohtus Elio kontserdil ühe meesterahvaga ja hakkas tollega lähemalt suhtlema.  Mingil hetkel hakkasin mõtlema, kas autor elas selle loo kaudu mingeid oma fantaasiaid välja. (Sest kahes loos oli oluliseks tegelaseks küpses eas meesterahvas.) Mitte et selles midagi halba oleks, kirjandus on tervitatav fantaasiate realiseerimise vorm. Aga kuidagi liiga

Nii ongi, nagu pealkiri ütleb: raamat narkomaanist.  Tegevus toimub kunagi peale II maailmasõda ja räägib täitsa lootustandvast tüübist, kes lihtsalt hakkab ühel hetkel narkot tegema. "Ühe narkomaani kroonika" võiks ka raamatu pealkiri olla, sest enamasti on tegemist üsna emotsioonitu kirjeldusega. Läksin tolle inimesega sinna, tegime seda, tulime tagasi, järgmisel päeval juhtus see jne. Ilmselt parim stiil sellise sisuga raamatut kirjutada, sest muul juhul oleks nii masendav, et ei suudaks lugeda. Selliselt kirjutatuna oli vähemalt informatiivne. Ja kirjeldused sellest, millise tunde üks või teine narkootikum tekitab või mis tunne on, kui seda ei saa, olid kindlasti raamatu parim osa.  Stiil oli üsna hüplik. Ilmselt taheti sellega väljendada, kuidas narkomaan ennast tihti tunneb. Rahutult. Ma muutusin küll seda lugedes rahutuks. Raske oli süveneda. Aga õnneks oli õhuke raamat. Tegelasi oli justkui palju, aga vähesed neist olid sisu mõttes olulised. Vahepeal olid sellised koh

Otsisin raamatut, kus Kreekas tegevus toimuks. Mõtlesin, et võtaks mingi vähe lihtsama vahepeal. Kindlasti on olemas raamatuid, kus keegi mõnel Kreeka saarel puhkab, ehk ajab törts naljajuttu ka. Sattusin muidugi hoopis jama otsa, mistõttu järgneb peamiselt pahmeldus. Peategelane Tessa on koos sõbrannade ja kaksikõe Roxanne'iga Santorinil (erilist Santorini hõngu ei lugejana ei tundnud). Roxanne'il on seal nimelt nädala pärast pulmad. Nad on ka lastena Santorinil korduvalt puhkamas käinud ja teavad sellest ajast üht noormeest, kes osutub hotelli omaniku pojaks. See on Myles, meespeategelane. Muidugi on ca 30-aastased Myles ja Tessa juba lapsepõlvest saati olnud teineteisesse armunud, nad lihtsalt vastastikku ei tea seda.  Tessa, Roxanne ja sõbrannad on keskooli ajal sõlminud mitmete punktidega lepingu. Üks punkte on näiteks Britney Spearsi parfüümi Fantasy kasutamine mingites olukordades, kus vaja edukas olla. Parim punkt on see, et kui mõni tüdrukutest on 30-aastasena vallalin