Lauren Weisberger "The singles game"


Kuivõrd viimased kaks nädalat käis Wimbledon ikka taustaks, mõtlesin ühel hetkel naljaviluks tehisarult küsida, milliseid tennisemaailmas toimuvaid romaane ta teab. Esimesena, nagu olingi arvanud, tuli TJR ja "Carrie Soto on tagasi", kusagil järgmiste jorus ka "The singles game". 

Peategelane Charlie (Charlotte) Silver on tennise maailma edetabelis kusagil 30 hulgas. Noh, niuke okei mängija. Siis saab Wimbledonis vigastada ja vigastuspausi ajal mõtleb, et peab mingi muutuse tegema, tahaks ikka suure slämmi turniiri võita ja edetabelis kõrgemale tõusta. Teebki muudatuse. Suurem osa raamatu tegevusest on 2016. aastal, kui Charlie vigastusest paranenuna taas võistleb.


Lugu rullub lahti rohkem telgitagustes kui tenniseväljakutel, rohkem uhketel (ja muidu) üritustel kui kurnavatel treeningutel. Autori teadlik valik ilmselt, sest tunneb end glamuuri ja firmamärkide maailmas mugavamalt. Aga hoolimata sellest, et autor on endale kindlama pinna jalge alla valinud, peab ütlema, et olen paremini kirjutatud raamatuid lugenud. Päris palju kohe.

Kogu see peategelase lugu... No ei tundu usutav. Vähemalt mina ei taha seda uskuda. Kas tõesti saab parema sportlase luua üle laipade-suhtumisega treeneri abil? Kas see, millised riided sportlasel väljakul seljas on, muudab ta vastase jaoks hirmuäratavamaks? Millise efekti annab kellegi õpetamine, et käitu nii või nii, kui see inimene ise sellisesse käitumisse ei usu? Eks peategelane lõpuks jõuabki mõistmisele, et efekt on lühiajaline, aga isegi see lühiajaline efekt on ebausutav.

Lühidalt: peategelane ei meeldinud mulle. Triivis lihtsalt, ise ka aru saamata, mida teeb või tahab. Ja kuivõrd ei teadnud, tegi vahepeal rumalaid asju.

Teised tegelased Charlie' ümber olid ka pigem meh. Elutark isa ja hea vend ja muidugi peategelase sõbranna, sest kes muidu ütleks I want all the details. Teised tennisistid, kellel ka mingi sõnaline roll oli, olid väljamõeldud. Figureeris maailma esireket Natalya, meeste hulgast Hispaania staar ja maailma ilusaim mees Marco.

Päriselu tennisiste mainiti ka vahepeal. Šarapova seda või Federer teist. Ses kohas, kus mainiti, et Charlie palgatud karm treener Todd aitas kord Nadalil peale õlavigastust tagasi tulla, raputasin küll pead. Nadal pole minu isiklik tuttav, aga raske on uskuda, et ta endale kunagi sihukese hai treeneriks palganud oleks. 

Üldse oli tennisesse puutuvates detailides mõningaid ebatäpsusi, lisaks asju, mida lihtsalt keeldun uskumast. Näiteks jalatsisaaga, mille tõttu Charlie raamatu alguses vigastada sai. Või see sportlaste tohutu omavaheline õelutsemine nii telgitagustes kui väljakul (!). Ei saa kinnitada, et see päriselt nii ei võiks olla, aga vaevalt sellise suhtumisega kuigi kaugele jõuaks. Eriti 21. sajandil, kus see, kes sa inimesena (loe: suunamudijana) oled, on olulisemgi kui see kui hea sa oled sportlasena. 

Raamatutes tundub olevat mingi teema tennisematši ässaga lõpetamisega. Ilmselt see tundub kirjutajaile efektne. Muidugi seda juhtub päriselt ka mõnikord, aga harvem kui arvaks.


Seda raamatut pole eesti keelde tõlgitud. Küll on olemas Lauren Weisbergeri kuulsaim raamat "Saatan kannab Pradat".


Berit Kaschan "Aprill"



Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha.

See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka.

Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi.

Tundub, et pole keele otsesele lopsakusele mängiv luuletaja, pigem metafooride ja kavalate kujundite inimene. Mere kohta oli kaks luuletust näiteks, kummaski tähendas meri erinevat asja. (Noh, minu jaoks vähemalt.)

Kui alguse juurde tagasi minna, siis võib öelda, et see polnud äng ja piinad. Aprill on ju ikka puhkemise ootus.



Mariana Leky "Mida siit näha võib"


Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta). 

Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud. 

"Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ülemlaul" oli ka näiteks üks selline raamat.


"Mida siit näha võib" peategelane on Luise, kelle perekond elab Westerwaldis (läänepoolsel Saksamaal). Raamatu alguses on Luise 10-aastane, lõpus 35. Tegevus on aastail 1983-2008, aga see pole kuigi oluline. 

Kohe esimeses lauses öeldakse, et kui Luise vanaema Selma okaapit unes nägi, tähendas see alati, et keegi varsti sureb. Kavalalt tehtud. Esimene viiendik raamatust kestis ajaliselt 29 tundi, said muudkui uute tegelastega tuttavaks ja igaühe puhul mõtlesid, kas tema on see.

Loos endas pole midagi erilist tegelikult - inimeste elud, armastus ja surm. Aga mida tegelasi! Põhiline aur läheb nende kujutamisele, ka on huvitav on jälgida, kuidas nad omavahel suhestuvad. See on kogukonnalugu, mis meenutab natuke "Karupoeg Puhhi". Kedagi ei jäeta kõrvale ega maha, olgu nad kui tahes omamoodi või omaette hoidvad. 

Kohast, kus me parajasti oleme, ei pruugi kõik oluline olla silmale nähtav. Me näeme vaid seda, mida sealt näha võib.

Eestikeelne pealkiri on saksa keelest otse tõlgitud. Poola, prantsuse ja rootsi keel panid pealkirjaks "Unenägu okaapist", hispaania keeles on "Päev, kui Selma okaapit unes nägi". Seda on üldse päris paljudesse keeltesse tõlgitud - näitab vist ka midagi.  

Laura Taylor Namey "A British girl's guide to hurricanes and heartbreak"


Raamatu tegevus toimub samas maailmas raamatuga "A Cuban girl's guide to tea and tomorrow", kusagil kolm aastat hiljem.

"A Cuban girl's..." ühe peategelase noorem õde Flora on siin peategelaseks. Ta elab muidu Londoni lähedal, aga kuna tal on mitmesuguseid probleeme ja vastuseta küsimusi, otsustab ta ühel hetkel lambist Miamisse minna. Mugav on minna, sest seal elab Flora venna elukaaslase perekond.

Ega siin midagi üllatavat juhtu. Lugu on teekond probleemist (mida oma eluga peale hakata) lahenduseni, mõningate keerdkäikudega. Natuke läks võltssuhte värki avastama, samas tegi ise selle üle nalja. Võltssuhe on vist minu kõige vähem lemmik trope. (Mis on trope eesti keeles? Troop tähendab ju midagi muud.)

Võltssuhte üks osapool (raamatu kaanel see fotoaparaadiga poiss) ei muutunud mulle tegelasena kuidagi usutavaks, seetõttu eriti ei huvitanud, mida ta tegi.


Peategelasel on potentsiaali ärritavalt mõjuda, ehk on tema draama ja virin mõnegi jaoks tüütu. Samas see ei mõjunud ebarealistlikult. (Kasvõi see olukord, et ma jumala eest mingile inimesele mingit asja ei ütle, aga samas eeldan, et ta seda teab.)

Selle autori kirjutamisstiil päris diagonaalis lugemist ei võimalda. Mitte eriti keerulise sisu kohta üsna kujundlik ja poeetiline stiil kohati ootamatute lausetega. Loed ära, saad sõnadest aru ja mõtled et oota mida? Teist korda lugedes saad aru mida. Kui keegi selle raamatu eesti keelde tõlgiks, oleks huvitav lugeda, mis lahendused mingites kohtades leitud on. Selleks peaks hea tõlge olema muidugi.

Kuna autor ise on Ameerika kuubalane (nagu mitmed tema tegelasedki), tuleb tema jaoks ingliskeelse jutu sisse hispaaniakeelsete sõnade ja väljendite lisamine täitsa loomulikult. Minusugusele, kelle vähene hispaania keele sõnavara pärineb seebikatest, see täitsa sobis, oli piisavalt lihtne. Nunca ja asesino küll kasutusele ei tulnud, küll aga mijarecuerdo, tía jm.

Ewald Arenz "Armastus halbadel aegadel"


Harv ja huvitav nähtus – meesterahva kirjutatud armastuslugu.

Viiekümnele lähenev Clara kohtub neljakümnele läheneva Eliasega. Clara on juba aastaid lesk, aga polnud mehe eluajal abielus kõige õnnelikum, Eliasel on kirjade järgi lubadusteta suhe ühe Veraga. Pildil figureerivad veel Clara arstist vend ja dementne ema, Eliase peaaegu täiskasvanud tütar. 

Eks ma hakkan nüüd jälle pihta oma tavapärase jutuga saksa keelest tõlgitud raamatute kohta. Need on teistmoodi kui inglise keelest tõlgitud. Kohati on midagi nagu kummalist, teisalt on midagi sellist, mis tuleb märksa tuttavam ette kui ingliskeelsest maailmast pärinevate raamatute puhul. Ju on 700 aastat saksa kultuuriruumis elamist ikka mõju avaldanud. Ja tõlked saksa keelest pole ka eales nii kohmakad kui tõlked inglise keelest. Ehk on saksa keelest eesti keelde tõlkimine juba algpunktis mõnevõrra loomulikum (loogilisem?).



See on lihtne lugu tegelikult. Sellest, mis on lihtne ja mis keeruline. Kas lähtuda sellest, mis on lihtne, või sellest, mis tundub keeruline? (Kui mõnus on ajada säärast keerutavat joga!)

Tekst panustab päris palju vaimukatele dialoogidele, peamiselt Clara ja Eliase vahel, aga ka Clara ja tema venna vahel. Natuke nagu Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu". Pani muhelema küll. Muhelemine on vist parimaid lugemisaegseid tegevusi.

Meeldis ka looduse kirjeldamine. Polnud mingeid pikki kirjeldusi, lihtsalt mõnede lausete kaudu said aru, kuidas loodus raamatu tegevuse jooksul varakevadest suvesse liikus.

Nii tüütu, et ei saa enam teha midagi romantilist, sest siis tekib alati tunne, nagu matkiks filme ja fotosid.

Minu lemmiktegelane oli Clara vend Jan. Tegelikult tema kohta üleliia palju teada ei saanud. Ainult seda, mis kõige olulisem. Mulle meeldis tema suhe Claraga.

Kuivõrd naispeategelane on mehest mõnevõrra vanem, ei tule vist üllatusena, et raamatu teemade hulka kuuluvad ka vananemine ja hirm. Teisalt on kõigi asjade tõenäosus igas vanuses inimeste jaoks ju 50-50 - kas juhtub või ei juhtu. Seoses juhtumistega läks raamatu lõpuosa mõnevõrra seebikaks. Aga ei saa väita, et kaasa ei elanud. 

Ma ei taha iga päev, mil ma sind ei näe, elada hirmus, et ma jään liiga vanaks sinu armastuse jaoks. 

Kaanekujunduse kaunid vihmapiiskadega tulbid mainiti ka raamatu lõpus korra ära. Mulle meeldib sihuke asi. Palju rohkem kui see, kui sisus on hall kass ja kaanel lambist oranž kass.

Ewald Arenzilt ilmus 2023. aastal eesti keeles "Suur suvi", mis meeldis mulle väga. Näe kui huvitav. Raamatust "Suur suvi" kirjutades olen välja toonud, et tank on raske sõna. Siis kui ta satub mõnda nimetavast erinevasse käändesse. Ka "Armastus halbadel aegadel" tegi ühe koha peal juttu tangist (ja mitte tankist). 

Ruth Kvarnström-Jones "Halleholm : Lovisas val"


Halleholm on (väljamõeldud) linn Stockholmi saarestikus. Sama nime kannab linnas aastakümneid elanud suguvõsa. Niuke vana ja uhke, kus on oma matriarh ja oma sohilaps ja. Lovisa, kelle valikule viitab raamatu pealkiri, põlvneb ka Halleholmidest ja tuleb linna, sest vanaema on talle seal maja pärandanud. Kuna majas asus aastakümneid tema vanaisa pagarikoda, otsustab pagarist Lovisa ise ka seal pagariäri pidama hakata. Kõik pole muidugi ainult lihtne ja kaunis, sest suguvõsa eri liinid ei saa omavahel just hästi läbi.

Den här matsalen var precis som släkten: högdragen och föråldrad. / Söögituba oli täpselt nagu suguvõsa: ära tõusnud ja ajale jalgu jäänud. 

Esimene kolmandik raamatust oli Lovisa vanaema Amelia kohta: räägiti, mis juhtus 1920ndatest 1940ndateni ja kujundas Halleholmide-Lindegrenide (Lovisa perekond) suhted keeruliseks/halvaks. Täitsa huvitav lugu oli, tegevus kogu aeg liikus. Kui 2010. aastasse Lovisa juurde jõuti, muutus tempo selgelt aeglasemaks. Ehk kohati ka liiga aeglaseks.

Aga jah, tegevus oli 2010. aasta kevadel-suvel. Paar korda mainiti ära, et Stockholmis toimusid kroonprintsessi pulmad. Mäletan, vaatasin. Samal suvel toimunud jalgpalli MM leidis ka korra märkimist. Seda ka vaatasin. Hispaania võitis.


Tegelaste hulgas torkas silma, et Lovisa põhivastane (kas suisa vaenlane?) Reuben oli niuke karikatuurselt halb kohe. Üksik nõrk koht tal siiski oli ja põhimõtteliselt oli ka arusaadav, kust tema viha võis tulnud olla. 

Kes üldse silma ei torganud, oli Lovisa ema Birgitta. Korduvalt mõtlesin, miks sellist tegelast üldse vaja oli, kui tal midagi teha polnud. Kohatäiteks.

1920ndate tegevuses vilksatas ka ajalooline isik Estrid Ericson - Rootsi disainilegend ja disainipoe Svenskt Tenn asutaja. Praegu saad ka osta tema kujundatud mingi 200 eurose küünlajala näiteks. Või 3500-eurone peegel, ei?

Minu jaoks ehk kummalisim asi puudutas armuliini. Enesestmõista tuli hiljuti mehega lahku läinud Lovisa jaoks mingi uus mees mängu tuua. Selleks meheks sai minu üllatuseks üks inimene Halleholmide suguvõsast! Axel, kes oli Lovisa 3. põlve nõbu. 3. põlve nõbudel on ühised vanavanavanemad. Ses mõttes aus värk, et tavaliselt inimesed nii kaugeid sugulasi enam ei tunne (ega mõtle neist seega kui sugulastest). Aga. Siin nad tundsid ju! Eluaeg olid teadnud üksteise olemasolust. Ja nad teadsid täpselt, kuidas nad üksteisele sugulased on. Geenid geenideks, aga kas tõesti vaataks sellise pilguga mingit inimest, kelle kohta tead, et ta mingitpidi sinu sugulane on. Mulle pole loogiline. Aga kõigi raamatutegelaste jaoks oli. Ükski tegelane ei reageerinud Lovisa ja Axeli kohta kuuldes lausega Aga nad on ju sugulased.

Våren är för vuxna det julen är för barn, konstaterade Lovisa: ett löfte om kommande glädje. / Kevad on täiskasvanutele see, mis jõulud lastele, konstateeris Lovisa: lubadus saabuvast rõõmust.

Kuna tegemist on Rootsis elava briti autoriga, on raamat kirjutatud inglise keeles ja tõlgitud rootsi keelde, aga inglise keeles polegi teda võimalik kusagil lugeda. Küll on võimalik eesti keeles lugeda Ruth Kvarnström-Jonesi teist raamatut "Grand Hoteli fenomenaalsed naised" - ajalooline romaan tegusate naistega. Rootsis suur hitt.

Maija Kajanto "Safranisügis"


Enda üllatuseks leidsin Kasekese kohviku sarja 3. raamatu juba nüüd raamatukogus riiulilt. Kusagil lubati, et ilmub sügisel või midagi. Noh, väga tore. 

Kahest eelmisest osast tuttav Krisse on jätkuvalt Pühajõel, peab kohvikut ja hotelli. Vanaema läheb oma meessõbraga ringreisile ja Pühajõele saabub hoopis Krisse (muidu Helsingis elav) ema. Eksvallavanem Tommil puhuvad uued tuuled tööelus. Ja Pühajõel tegutseb sarisüütaja. 

See on kõik tore jätkuvalt, niuke ehe värk, lihtne ja kiire lugeda. Nii palju ehk võikski nuriseda, et nagu liiga lühike oli. 189 lehekülge. Vabalt sain kahe päevaga läbi. Otseselt midagi puudu polnud, aga mõnegi teema osas oleks ehk saanud vähe pikemalt teha. 

Kui mingi eelmise osa juures ütlesin, et kusagil ei mainitud, kuidas Krisse kohvikusse toorainet sai, siis siin oli üks lause kauba tellimise kohta. Kiidan. 

Tõlkija Gerda Kulli-Kordemets teeb endiselt huvitavat tööd. Vahepeal tuleb muie peale küll. Minu lemmiksõna oli papiparlament - see, kui kohalikud vanamehed kokku saavad ja (jutuga) maailma parandama hakkavad. Kukepoeg (inimese kohta) on sõna, mida tihti ei kuule. 

Mis keelde veel puutub, siis selle raamatu originaalpealkiri on "Sahramisyksy". Siiamaani naeran, et sügis on soome keeles syksy. On ju naljakas sõna. 

Söögitegemise huvilistele pakub raamat jätkuvalt retsepte - iga peatüki alguses üks. 


1. osa "Kaneelirullisuvi"
2. osa "Datlitalv"