Truffe kirjanurk

Ausalt öelda polegi sel aastal eriti siia laule panna. Libisesin suuresti vanade laulude peal. Isegi laulupeolt ei jäänud seekord mingeid laule järgmistel päevadel edasi kuulama. Aastad pole vennad. Del Water Gap - All we ever do is talk Peamiselt mõnusalt energiline, aga ka huvitavad sõnad.  Zoë Më - Voyage Selleaastane Šveitsi eurolaulik. Lihtne, avar, heas mõttes ettearvatav. Brett Dennen - Make you crazy Selle sain mingist seriaalist. Algus äratas tähelepanu. Léon - Wildest dreams , ka The Beach Léon on üks Rootsi naisterahvas sain hiljuti alles teada.  Olivia Dean - So easy (to fall in love) Eelmisel aastal juba oli Olivia Dean, aga sel aastal paneb sama uhkelt edasi. See laul näiteks on vahvalt vanamoelise kõlaga.  Wasia Project - Remember when Kõige lambikam muusikaga seotud lugu sel aastal oli see, kuidas ühel augustiõhtul Helsingis jalutades kuulsin kõrvu hoovamas tuttavat laulu. Laulu suunas minnes selgus, et tegemist polnud mitte vaid Wasia Projecti laulu vaid ...

Juba ammu mõtlesin, et peaks "Kevadet" lugema. Vist seetõttu, et ta kaunis lõbusa sisuga asi tundub, ja seetõttu, et teda vist ainult korra varem lugenud olin.  Tavaliselt eelistan kõigepealt raamatu läbi lugeda ja seejärel filmi vaadata. "Kevade" puhul polnud muidugi seda lootustki. Selleks ajaks, kui raamat koolis (kusagil 5. klassis ehk?) lugemisele tuli, olin filmi ilmselt juba päris mitu korda näinud. Toots ja Kiir rääkisid raamatut lugedes filmitegelaste häältega, arvatavasti ka Arno ja Teele.  Ega kindel pole, kes "Kevade" peategelane on. Arno kindlasti, aga ehk ka Toots. Lugu oligi lõbus ja kaunis kerge. Kui mingi koha peale sattusin, mida filmis pole, siis oli tihti ka kohe aru saada, miks teda filmi ei võetud. Näiteks oli mitmeid unenägude kirjeldusi ja jandilugude jutustamist ehk põhilooga lõdvalt seotud sisu. Ega ta seetõttu lugedes eriti huvitanud ka.  Tegelased olid ka raamatus lahedad (filmis ju nagunii). Paljud ei saanud nö eetriaega kuigi ...

Seda ilusa kujundusega raamatut märkasin juba siis, kui ta ilmus, aga tol hetkel tutvustust lugdes ei tundunud õige hetk lugeda. Nüüd oli õige hetk. Raamat räägib 11-aastasest tüdrukust Addie'st. Ta elab vanemate ja kahe vanema õega Edinburghi lähedal Juniperis. Tal on eriline aju, vanemal õel Keedie'l ka. Nad pole neurotüüpilised.  Koolis pole Addie'l lihtne. Mitte sellepärast, et õppimine raske oleks (see on tegelikult kõige lihtsam), vaid seepärast, et õpetaja ja mõned klassikaaslased teevad hakkamasaamise keerulisemaks. Kui ühel päeval räägitakse koolis sellest, kuidas aastasadu tagasi Addie' kodukohas mõnesid naisi nõidadeks peeti, neid selle eest karistati ja koguni hukati, tekib Addie'l mõte, et linnas võiks neile naistele kuhugi mälestustahvli paigaldada. See idee tekitab linnaelanikes erinevaid reaktsioone.  Väga meeldis, kuidas nõidade teemat (teistsugusus minevikus) võrreldi autismispektri häirega (teistsugusus tänapäeval). Taas üks raamat "Libahundi...

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.