Ja minul oligi "Vendade vägi" veel lugemata. Polnud viitsinud kuidagi. Ma pole ka suur elulooraamatute fänn. Veel vähem imponeerib, kui noored inimesed oma elust raamatuid ilmutavad. Lõhnab natuke rahateenimise soovi järele.
Tarjei ja Johannes Bø on laskesuusatajatest vennad, kes mõlemad kuuluvad maailma parimate hulka. Johannes kirjutab suisa ala rekordiraamatuid ümber. "Vendade vägi" on sellest, millega nad lastena enne laskesuusatamist tegelesid, kuidas selle spordiala juurde jõudsid ja läbi lõid. Kirjeldatakse mitmeid neile mingil põhjusel olulisi võistlusi, mõnevõrra ka eraelu.
Minu jaoks oli naljakas, et autor öeldakse olevat Lasse Lønnebotn, aga kogu raamatut jutustavad Tarjei ja Johannes vaheldumisi minavormis. Kuidas siis on loogiline, et autoriks on see Lasse? Saan aru, et ta on sel juhul rohkem intervjueerija? Seeõttu ma ei tea, kellele kuulub allolev tsitaat. See on pärit Johannese peatükist, aga pole kindel, kuhu Lasse siin asetub.
Edu seisneb julguses olla parim.
Mulle see mõte täitsa meeldib. Natuke sarnaneb ideega, et lahke olemine nõuab suuremat julgust kui kuri olemine, mistõttu lahke olla on raskem.
Raamat oli selline nagu olin oodanud - tänapäevaselt pealiskaudses stiilis lugu, mille saab korraga alla neelata, ilma et ta erilist mõju avaldaks.
Ega igav olnud, muidugi polnud. Eriti huvitav oli võistluste kirjeldusi lugeda. Tekkis soov neid üle vaadata. Üldse tundus, et kogu see lugu oleks visuaalsemas vormis paremini töötanud, intervjuu(de)na näiteks. (Doksari peaks tegelikult Bø vendadest ka olemas olema.)
Tarjei ja Johannes mõjusid raamatus autentsetena. Ses mõttes et tüübilt samasuguste inimestena, kui nad telekast vaadates tunduvad. Vanem vend vähe tulisem, noorem rohkem kaalutlev.
 |
| Haarav avalause |
Olen elus korduvalt soovinud, et oskaksin hästi mõnda Põhjamaa riigi keelt. Seda raamatut lugedes valdas mind üleni soov norra keelt osata, et ei peaks seda eestikeelset versiooni lugema.
Ma pole piisavalt asjatundja, et 100% teada, kes ühes raamatus mille eest vastutab - kus lõpeb tõlkija vastutus ja algab toimetaja oma, kas sisutoimetajal on õigus olla pime grammatika- ja stiilivigade osas. Aga. Kogu see kompott oli häiriv oma lohakuses. Liiga tihti tulid pähe järgmised laused: Eesti keeles ei öelda nii!; Kontrollisin ÕS-ist ja seda sõna ei kirjutata nii!; See on puine otsetõlge!; See lause ei ole loogiline!; See on halb ja arusaamatu stiil!
Kas tõesti ükski raamatuga tegelenud inimene ei teadnud, et ajaühikute puhul ei kehti kümnendsüsteem? Kui lauses on öeldud, et keegi juhtis kellegi ees 1,16 minutiga, siis mul on küll kuri kahtlus, et tegelikult juhtis ta 1 minuti ja 16 sekundiga ehk 76 sekundiga, mitte 69,6 sekundiga (mis on 1,16 minuti tegelik ajaline väärtus). Öelge, et ühikute teisendamine ei ole oluline teema. Ilmselgelt vähe õpime, kui ikka kohtad neid, kes räägivad oma 1,2 aastasest lapsest, mõeldes tegelikult vanust 1 aasta ja 2 kuud.
Nagu ikka ajab see teema mul kohe hirmsasti harja punaseks, võiksin veel pikalt jaurata, aga lõpetan siinkohal. Et positiivse noodiga lõpetada, tõden, et Bø vennad on lahe nähtus (kui neid nii võib nimetada). Hoian neile pöialt. Juba ammu.
 |
| Arvestasin pealkirjaks lihtsalt "Vendade vägi", sest vaevalt keegi seda raamatut tolle pika nime all teab. |
Kommentaarid