Otse põhisisu juurde

Lasse Lønnebotn "Vendade vägi : Tarjei Bø ja Johannes Thingnes Bø - rivaalid ning parimad sõbrad"


Ja minul oligi "Vendade vägi" veel lugemata. Polnud viitsinud kuidagi. Ma pole ka suur elulooraamatute fänn. Veel vähem imponeerib, kui noored inimesed oma elust raamatuid ilmutavad. Lõhnab natuke rahateenimise soovi järele. 

Tarjei ja Johannes Bø on laskesuusatajatest vennad, kes mõlemad kuuluvad maailma parimate hulka. Johannes kirjutab suisa ala rekordiraamatuid ümber. "Vendade vägi" on sellest, millega nad lastena enne laskesuusatamist tegelesid, kuidas selle spordiala juurde jõudsid ja läbi lõid. Kirjeldatakse mitmeid neile mingil põhjusel olulisi võistlusi, mõnevõrra ka eraelu.

Minu jaoks oli naljakas, et autor öeldakse olevat Lasse Lønnebotn, aga kogu raamatut jutustavad Tarjei ja Johannes vaheldumisi minavormis. Kuidas siis on loogiline, et autoriks on see Lasse? Saan aru, et ta on sel juhul rohkem intervjueerija? Seeõttu ma ei tea, kellele kuulub allolev tsitaat. See on pärit Johannese peatükist, aga pole kindel, kuhu Lasse siin asetub.

Edu seisneb julguses olla parim.
Mulle see mõte täitsa meeldib. Natuke sarnaneb ideega, et lahke olemine nõuab suuremat julgust kui kuri olemine, mistõttu lahke olla on raskem. 

Raamat oli selline nagu olin oodanud - tänapäevaselt pealiskaudses stiilis lugu, mille saab korraga alla neelata, ilma et ta erilist mõju avaldaks. 

Ega igav olnud, muidugi polnud. Eriti huvitav oli võistluste kirjeldusi lugeda. Tekkis soov neid üle vaadata. Üldse tundus, et kogu see lugu oleks visuaalsemas vormis paremini töötanud, intervjuu(de)na näiteks. (Doksari peaks tegelikult Bø vendadest ka olemas olema.)

Tarjei ja Johannes mõjusid raamatus autentsetena. Ses mõttes et tüübilt samasuguste inimestena, kui nad telekast vaadates tunduvad. Vanem vend vähe tulisem, noorem rohkem kaalutlev.

Haarav avalause

Olen elus korduvalt soovinud, et oskaksin hästi mõnda Põhjamaa riigi keelt. Seda raamatut lugedes valdas mind üleni soov norra keelt osata, et ei peaks seda eestikeelset versiooni lugema. 

Ma pole piisavalt asjatundja, et 100% teada, kes ühes raamatus mille eest vastutab - kus lõpeb tõlkija vastutus ja algab toimetaja oma, kas sisutoimetajal on õigus olla pime grammatika- ja stiilivigade osas. Aga. Kogu see kompott oli häiriv oma lohakuses. Liiga tihti tulid pähe järgmised laused: Eesti keeles ei öelda nii!; Kontrollisin ÕS-ist ja seda sõna ei kirjutata nii!; See on puine otsetõlge!; See lause ei ole loogiline!; See on halb ja arusaamatu stiil!

Kas tõesti ükski raamatuga tegelenud inimene ei teadnud, et ajaühikute puhul ei kehti kümnendsüsteem? Kui lauses on öeldud, et keegi juhtis kellegi ees 1,16 minutiga, siis mul on küll kuri kahtlus, et tegelikult juhtis ta 1 minuti ja 16 sekundiga ehk 76 sekundiga, mitte 69,6 sekundiga (mis on 1,16 minuti tegelik ajaline väärtus). Öelge, et ühikute teisendamine ei ole oluline teema. Ilmselgelt vähe õpime, kui ikka kohtad neid, kes räägivad oma 1,2 aastasest lapsest, mõeldes tegelikult vanust 1 aasta ja 2 kuud.

Nagu ikka ajab see teema mul kohe hirmsasti harja punaseks, võiksin veel pikalt jaurata, aga lõpetan siinkohal. Et positiivse noodiga lõpetada, tõden, et Bø vennad on lahe nähtus (kui neid nii võib nimetada). Hoian neile pöialt. Juba ammu.



Arvestasin pealkirjaks lihtsalt "Vendade vägi",
sest vaevalt keegi seda raamatut tolle pika nime all teab.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...