Otse põhisisu juurde

Tarjei Vesaas "Jääloss"


Siss ja Unn on kaks 11-aastast tüdrukut ühes Norra külas. Unn on sinna hiljuti kolinud, kui peale ema surma tädi juurde elama tuli. Algul hoiab Unn koolis teistest eemale, siis sõbruneb Sissiga. Ühel õhtul läheb Siss Unnile külla. Nad vaatavad fotoalbumeid ja räägivad, muuhulgas ütleb Unn, et tal on üks saladus. Järgmisel päeval kaob Unn ära. Kadumisega on seotud kose juurde külmaga tekkinud suur jääst moodustis (jääloss). Suur osa raamatust kirjeldab seda, kuidas Siss ennast peale Unni kadumist tunneb, mida selle tundega teeb ja tegemata jätab. Jääloss, muidugi, on sümbol, ilmselt rohkem kui ühes mõttes.

Raamat on väljakutset pakkuv. Mitut asja tahad lugedes teada saada, aga kas ka saad? Ega otse ei öelda. Mingi okas on, natuke häiriv on kogu aeg, meeleolu pigem rõhub. Meisterlikult tehtud, sest peategelasel Sissil on ka okas ja häiriv ja rõhuv tunne. Meelolu süvendavad looduse, talve ja pakase kirjeldused. Need panid minusuguse heameelest nihelema, ühtlasi hakkas endalgi lugedes nagu külm.* 

Palju tänu, tõlkija Henrik Sepamaa, et seda lugu eesti keeles lugeda sain. Olen jätkuvalt kindel, et eesti keeles on Norra loodusolude kirjeldamiseks olemas täpsemaid sõnu kui näiteks inglise keeles. (Aga see on mul ka veits kiiks vist.)

Hakkasin mõtlema, kas kuuma ka külmale sarnaselt raamatutes kirjeldatakse? Keegi on kusagil kõrbes lauspäikese käes päevi ja päevi? Ilmselt kirjeldatakse, aga kuna minu käsi haarab esimesena külmaraamatu järele, siis vist lihtsalt neid kõrbelugusid ei tea.

Kuigi raamat oli ainult 120 lehekülge paks ja väikeses Loomingu Raamatukogu formaadis, siis kõige kiiremini läbi ei saanud. Vahepeal tekkis mingi venimine, raamat avaldas justkui vastupanu. Kui mingi suvalise raamatu tõmbad sisse ja tõlgendad nagu tahad (sest enamasti on üks ilmselge tõlgendusviis), siis see raamat ei lasknud seda teha. Nagu torkivad karupüksid - kogu aeg pidi mõttes nihelema.

Sellest, mis ta praegu tundis, oleks ta tahtnud kellegagi rääkida – kuid ühtlasi tundis, et ta ei suudaks seda iialgi. 

Nõnda et kui tahta lugeda raamatut, mis pole nagu teised, siis see raamat kindlasti pole nagu teised. 



*Väga hea külmakirjeldus oli ka Lars Myttingi raamatus "The bell in the lake". Üsna alguses oli stseen, kus inimesed jõuluõhtul jääkülmas kirikus olid. Pani lugejal ka hambad plagisema. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...