Otse põhisisu juurde

Tarjei Vesaas "Jääloss"


Siss ja Unn on kaks 11-aastast tüdrukut ühes Norra külas. Unn on sinna hiljuti kolinud, kui peale ema surma tädi juurde elama tuli. Algul hoiab Unn koolis teistest eemale, siis sõbruneb Sissiga. Ühel õhtul läheb Siss Unnile külla. Nad vaatavad fotoalbumeid ja räägivad, muuhulgas ütleb Unn, et tal on üks saladus. Järgmisel päeval kaob Unn ära. Kadumisega on seotud kose juurde külmaga tekkinud suur jääst moodustis (jääloss). Suur osa raamatust kirjeldab seda, kuidas Siss ennast peale Unni kadumist tunneb, mida selle tundega teeb ja tegemata jätab. Jääloss, muidugi, on sümbol, ilmselt rohkem kui ühes mõttes.

Raamat on väljakutset pakkuv. Mitut asja tahad lugedes teada saada, aga kas ka saad? Ega otse ei öelda. Mingi okas on, natuke häiriv on kogu aeg, meeleolu pigem rõhub. Meisterlikult tehtud, sest peategelasel Sissil on ka okas ja häiriv ja rõhuv tunne. Meelolu süvendavad looduse, talve ja pakase kirjeldused. Need panid minusuguse heameelest nihelema, ühtlasi hakkas endalgi lugedes nagu külm.* 

Palju tänu, tõlkija Henrik Sepamaa, et seda lugu eesti keeles lugeda sain. Olen jätkuvalt kindel, et eesti keeles on Norra loodusolude kirjeldamiseks olemas täpsemaid sõnu kui näiteks inglise keeles. (Aga see on mul ka veits kiiks vist.)

Hakkasin mõtlema, kas kuuma ka külmale sarnaselt raamatutes kirjeldatakse? Keegi on kusagil kõrbes lauspäikese käes päevi ja päevi? Ilmselt kirjeldatakse, aga kuna minu käsi haarab esimesena külmaraamatu järele, siis vist lihtsalt neid kõrbelugusid ei tea.

Kuigi raamat oli ainult 120 lehekülge paks ja väikeses Loomingu Raamatukogu formaadis, siis kõige kiiremini läbi ei saanud. Vahepeal tekkis mingi venimine, raamat avaldas justkui vastupanu. Kui mingi suvalise raamatu tõmbad sisse ja tõlgendad nagu tahad (sest enamasti on üks ilmselge tõlgendusviis), siis see raamat ei lasknud seda teha. Nagu torkivad karupüksid - kogu aeg pidi mõttes nihelema.

Sellest, mis ta praegu tundis, oleks ta tahtnud kellegagi rääkida – kuid ühtlasi tundis, et ta ei suudaks seda iialgi. 

Nõnda et kui tahta lugeda raamatut, mis pole nagu teised, siis see raamat kindlasti pole nagu teised. 



*Väga hea külmakirjeldus oli ka Lars Myttingi raamatus "The bell in the lake". Üsna alguses oli stseen, kus inimesed jõuluõhtul jääkülmas kirikus olid. Pani lugejal ka hambad plagisema. 

Kommentaarid