Ma olen see tüüp, kes teeb aeg-ajalt ESTERis otsingut teemal Mida uut norra kirjandusest eesti keelde tõlgitud on. "Vihane psühholoog", raamat läbipõlenud psühholoogist, oli seni tähelepanuta jäänud. Üsna uus asi, norra keeles esmailmunud 2021.
Saame 49-aastase Idunni elust osa kusagil aasta jooksul. Ta on üksikema, kelle poeg on raamatu alguses kaitseväkke minemas. See pole Idunni jaoks kerge. Ühtlasi ajavad vanemad teda imeliku jutuga närvi ning töö juures on uppumise ja pelgalt paberitäitja tunne. Kui Idunn töölt poolsunniviisiliselt haiguslehele saadetakse (sest välja imbub video, kus ta ühe patsiendiga töökoha ukse vastu mune loobib), ei tundu see algul hea mõte. Läheb aega mööda, hakkab mõte rohkem meeldima.
 |
| Nii pikka polegi olnud. |
Idunnil on kaks kujuteldavat sõpra. Esimene neist on maailma parimaid keskmaajooksjaid Jakob Ingebrigtsen. Jakob ei räägi midagi, ainult jookseb ja jookseb, sest seisma jääda ei saa. Teine sõber räägib märksa rohkem, sest tema on Sigmund Freud, kelle töö ongi tarka juttu ajada.
Jakob annab mulle motivatsiooni jooksu jätkamiseks. Freud aktsepteerib pikutamist ja puhkust.
Põhimõtteliselt on kolmas sõber ka - kirjasõber Bent Høie, pikaajaline Norra tervishoiuminister. Idunn kirjutab talle, mida teeb, arvab (nt Norra tervishoiusüsteemist). Bent muidugi talle ei vasta.
Väikese ülesastumise (pärisinimese, mitte kujuteldavana) teeb hüpohondriale spetsialiseerunud psühhiaater Ingvard Wilhelmsen.
Freudi, Høiet ja Wilhelmseni nimetab Idunn jõuluvanadeks, sest nad on (juhtumisi?) kõik habemikud.
Polegi muud kui see, et Idunn üritab hakkama saada, lahendust leida. Kuivõrd raamatu autor on ise vaimse tervise valdkonna inimene, siis pole väga üllatav, et leiab ka. (Ses mõttes et mõni psühholoog vaevalt kirjutaks raamatu, mis lõpeb tõdemusega, et kõik on läbi ja lootusetus võtab alatiseks üle.)
Maailm vajab peamurdmist ja muretsemist. See vajab ärevust ja depressiooni. See vajab inimesi, kes ei suuda emotsioone reguleerida. Kes lasevad oma tunded valla. See vajab hulle, autentseid ja crazy'sid reaktsioone hullule ja crazy'le maailmale. On täiesti nõme käia ringi, naeratada ja noogutada täiesti naeruväärselt mõttetus ühiskonnas. Maailm liigub edasi eelkõige tänu inimestele, kes suudavad näha negatiivset. Inimestele, kes on võimelised vihastama. Mitte ühtegi revolutsiooni maailmas pole juhtinud inimesed, kes mõtlevad ainult positiivselt ning on muretud ja happy'd.
Järelsõnas öeldi selgelt, et tegemist on satiirilise alatooniga romaaniga, et keegi valesti aru ei saaks/ennast solvatuna ei tunneks.
Oli jah üle vindi keeratud. Kohati oli naljakas, kohati läks ehk liiga paljuks minu jaoks. Siiski lihtsalt loetav lugu keerulisel teemal. Ja väga oluline, et siin rõhutati kui hea asi on juust!
Mainiti mulle tuttavaid kirjanikke (Erlend Loe, Ken Follett), seriaali "Mulla all", raamatut "Sööbik ja Pisik", Susanne Sundføri laulu "Kamikaze", mida ka varasemast teadsin. Ikka tore, kui äratundmishetki on. Laheda sõna sain teada - saksakeelne Besserwisser. Eesti keeles on ka olemas kõiketeadja ja inglise keeles know-it-all, aga mulle meeldib Besserwisser enim neist.
Ja veel. Ma polnud kunagi mõelnud, kas see torditüki püstijäämise ja mehelesaamise teema on mingi universaalne teema või Eesti teema (või nõukajäänukteema näiteks). Siit sain teada, et vähemalt Norras tuntakse ka sellist arvamist.
Kaanekujundus pole päris minu maitse. Pealkirja font annab samas aimu, et tegemist pole ülitõsise raamatuga.
