Otse põhisisu juurde

Anne B. Ragde "Andestada saab alati" ja "Elunautijad"




















4. ja 5. raamat Neshovi perekonna seeriast, autor Norra kirjanik Anne B. Ragde. 1.-3. osa lugesin juba 10 aastat tagasi, aga ei olnud tunnet nagu oleks unustanud või poleks aru saanud, kes on kes ja mis on mis. 

Lugu on Trondheimi lähedal asuvas talus elanud/elavast perekonnast, nende ajaloost, suhetest ja muidugi perekonnasaladustest (sest ühes perekonnaloos peavad ikka saladused olema). Põhitegelased on kolm venda ja ühe venna tütar, kõik loo toimumise ajal täiskasvanud. 

Lugeda on lihtne, stiil voolav ja jutustamine kaasahaarav, palju dialoogi. 4. raamatu puhul küll tekkis vahepeal pisut "Õnne 13" tunne - et loed-loed ja midagi ei juhtu - aga see läks varsti mööda.

Väga realistlik jutustus. Nii realistlik, et 5. raamatus oli minu jaoks kohati masendav. Natuke keeruline lugeda, kuidas keegi kellegi sisikonda tänavalt üles korjas, samas arusaadav, miks seda kirjeldatud oli. 

Juba esimesi osi lugedes mõtlesin, ja ka nüüd, et minu kõige lemmikum asi nende romaanide juures on ühe üdini tavalise inimese kirjeldamine. Sellise, kelle kohta üks teine tegelane kasutab mõttes väljendit hall nelinurk. See hall nelinurk on kõige huvitavam tegelane. Ühtlasi tuleb ilusti välja see, millega nõus olen - maailm seisab nende hallide nelinurkade peal. (Ringid ju muudkui veerevad?) Võib-olla siis hall pole värv, millele halvustavalt vaadata?

Millest eriti aru ei saanud, oli see, miks suur osa tegelasi pidi siin nii läbivalt jooma ja suitsetama. Mitte et kellelgi otsene sõltuvusprobleem oleks paistnud, aga pidevalt olid möödaminnes laused nagu pani suitsu ette või valas endale veini. Või see ongi keskmise norralase igapäevane elu? 

Keskmisest norralasest rääkides - tegelaste hulgas oli üks pensionär, kelle puhul toodi välja, et tema vanadekodu (mida kirjeldati kui väga ilusat ja korralikku kohta) kuumaks oli 80 % tema pensionist. Lihtsalt selline võrdlus. 

Esimese kolme raamatu kohta mäletan kui ilusas keeles need olid. (Norras sai 1. osa suisa miskisuguse auhinna kauni keelekasutuse eest.) 4. ja 5. osa puhul oli ilus keel suuresti tavalisega asendunud. Lisandunud oli rohkesti põhikeele vahele pikitud ingliskeelseid lauseid/väljendeid. Ilmselt eeldati, et kõik lugejad inglise keelt oskavad, sest ära neid polnud tõlgitud. (Või oligi mõte kirjeldada praegust maailma, kus võid mõne inimese jutust osaliselt mitte aru saada, sest ta kasutab mitut keelt segamini?)

Hea küll, sain noist ingliskeelsetest katketest ju aru tegelikult. Minu jaoks olid 5. raamatu lugemise põhisegajad hoopis sellised laused: ma ei anna alla nüüd; me käisime linnas eile; tal oli neid kolm tükki veel külmikus; nüüd otsin ma mingit head muusikat raadiost; lasi kuuma vett peale kraanist. Ma pole suurem sõnajärjeekspert, aga kas see pole ebaloomulik sõnade järjestus? Tahaks öelda ma ei anna NÜÜD alla; me käisime EILE linnas; tal oli neid KÜLMIKUS veel kolm tükki jne. Ilmselt kandis see teistsugune sõnajärg mingit mõtet, sest oli läbivalt samamoodi (järjekindluse eest kiitus). 

5. raamatus jäid silma veel sõnad homofiil, deprimeeriv ja deliirne. Kui need ka eesti keeles olemas on, siis pole laialdaselt kasutatavad (deliirne kõlab minu kõrvale suisa valesti). Küll aga on norra keeles sõnad homofil, deprimerende ja delirisk. Kas jõuga otsetõlge? Ma ütleks eesti keeles lihtsalt homoseksuaal, masendav ja soniv

Tekkis ka küsimus, misasi on jalguots. Eeldatavasti peaks nimetav kääne selline olema, raamatus oli sõna tavaliselt mõnes käändes, nt jalguotsis. Sisu järgi arvaks, et mõeldud on (voodi) jalutsit. Ahaa, leian, et sõna jalgots on olemas, aga jalguots?

Nüüd läksin tähenärijaks, aga seda mitte olla on mul veel raske.

Toredad raamatud on, tõesti. Kõik 5 on ilmunud Eesti Raamatu Põhjamaade romaani sarjas. Ilusad ja kõvade kaantega, annavad lugedes päris raamatu lugemise tunde. Norra keeles on juba ilmunud ka 6. (viimane) osa, aga seda pole veel eesti keelde keelde tõlgitud. Küllap varsti. 

Lõpetuseks minu lemmiklause "Elunautijatest": "Ma tahan, et mulle meeldiks see, mida ma argipäevadel teen, kuna neid päevi on kõige rohkem." 

Eksole.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...