Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.
"Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.
Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist.
See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.
 |
| See, kas Sue on tegelikult peategelane, on üsna vaieldav. |
Minu jaoks huvitavaim osa (nagu ikka krimkade puhul) oli algus, kus tutvustati mõrvaga seonduvaid tegelasi (kahtlusaluseid) ja kohta (külaolustikku). Sealt edasi (nagu ikka krimkade puhul) nii huvitav polnud. Igav ka polnud, aga oli sihuke üleni normaalne.
Võib-olla on minu huvi kadumine seotud sellega, et mõrvalugude lahendamises osutuvad alati oluliseks mingid detailid. Mulle vist meeldivad rohkem lood, kus asjad pole kinni detailides vaid inimestes. Tegelane on olulisem kui süžee või midagi.
Mitmeid kohti oli, kus ma ei nõustunud sellega, kuhu koma oli pandud. Aga lasen vabaks, komade panemine on filosoofilisem küsimus kui paljud teised. Raamatus oli ka filosoofiline küsimus. Kumba teha - kas seda, mis sulle endale meeldib, aga kedagi teist ei huvita, või seda, mis sulle ei meeldi, aga tagab rahva armastuse.
Kommentaarid
Postita kommentaar