21. sajandi alguse Norras elab mees nimega Doppler. Elab naise ja kahe lapsega. Ühel päeval metsas rattaga sõites ta kukub ja saab sambla ja okste otsas lamades ilmutuse. Sellise, et ta senise elu jätkamist enam võimalikuks ei pea ja kolib ära metsa. Tema kaaslaseks seal saab üks põdravasikas.
Ei saa salata, olin kaunis vaimustatud, kui raamatukogus jumala suvaliselt seda raamatut märkasin. Sest Erlend Loe 1996. aasta raamat "Naiiv. Super" kuulub mu lemmikute hulka.
- Sisu
Jällegi ju selline sisu, mida võib paljudes raamatutes kohata. Heaoluühiskonnas elab keegi inimene, kellel nagu poleks põhjust rahulolematuseks, aga ometi midagi kriibib ja seetõttu hakkab ta pealtnäha kummalisi asju tegema. Popp teema.
Meeldis loo arenemine. Polnud nii, et tüüp istus kogu aja metsas oma telgis ja mõtles. Ta käis kohtades ja asju juhtus. Alates sellest, et lambist telgiga metsas hängida polegi niisama lihtne. Tõenäoliselt see mets ei kuulu ju sulle. Ja mida teha siis, kui sinu mets (sest ikkagi hakkad seda seal elades enda omaks pidama) äkki liiga rahvarohkeks muutub?
Inimestega on see häda, et niipea kui nad mõne ruumi hõivavad, näed sa inimesi ja mitte ruumi. Suured tühjad väljad lakkavad olemast suured tühjad väljad, kui seal on üks või mitu inimest. Inimene määrab, kuhu pilk langeb. Ja inimese pilk on peaaegu alati suunatud teistele inimestele. Sel moel tekib illusioon, et inimene on maakeral tähtsam kui mitteinimene.
- Stiil
Raamatu tutvustus ütleb, et Loed iseloomustab üleannetu naivism. Üsna tabav selle raamatu puhul. Kõik on nagu lihtne ja lugeda on lihtne. Muidugi üritatakse lugejat mingis suunas mõtlema nügida, aga kõik käib lihtsuse ja üle vindi keeramise sildi all. - Emotsioonid
Muhelesin, turtsatasin ja suisa naersin mitme koha peal. Selle eest saab vabalt tärni kirja. - Tegelased
Seda, mida Doppler mõtles, sai pidevalt raamatu jooksul teada. Põhimõtteliselt sai vist selgeks ka, milles probleem oli. Aga ma pole kindel, kas sellele üldse on lahendust. (Või noh, põhimõtteliselt muidugi inimese elule üks lahendus on.)
Meeldis kõrvaltegelane, kelle juures Doppler vahepeal vargil käis. Samas üks varas, kes ise Doppleri majja sisse murdis, ajas ka huvitavat juttu. Või Doppleri teismeline tütar, kes asju "Sõrmuste isanda" kaudu tõlgendas. - Atmosfäär
Äää... noh, ma kujutasin ette, kuidas ta metsas on ja. Päris hästi tegelikult kujutasin ette. Veega on sel autoril mingi teema. Mäletan, "Naiiv. Super" sisaldas niukest lauset, et vesi on umbes kõige lahedam asi ja kui saaks ainult ühe asja valida, siis valiks vee. "Doppleris" arvas peategelane, et lumi on väga lahe ja ta eelistab lund inimestele. - Mõtete ärgitamine
Arusaadav, millist laadi analüüsi lugeja seda lugedes teha võinuks, aga ma ülidiibilt ei süüvinud. See-eest guugeldasin mitmes kohas mainitud Høyre parteid. Selgus, et konservatiivne partei Norras. Ja ongi kauaaegse peaministri Erna Solbergi partei. Ma alati mõtlesin, et Erna Solberg on liberaal. (Teisalt ei tea, mida konservatiivne partei Norra mõistes tähendab, ehk on liberaalsem kui mõne koha liberaalid.)
Ja muidugi märgitagu ära, et raamatus mainiti Eestit. Doppleri tütre klass pidi minema reisile Balti riikidesse. Et on hariv näide postsovjetlikest riikidest. - Lõpp
Päris lõpp mulle hirmsasti ei istunud, pean ütlema. Saan aru ühest küljest, miks see vajalik oli, aga maitea. Peab natuke raamidest väljas olema, et nõustuda. - Kestev mõju
Ilmselt mul jääb meelde, et see oli naljakas. - Sisuväline
Väikeses formaadis raamat, paksul paberil, üsna suure reavahega tekst. Ja tõlgitud nii, et vaimukus kaduma ei läinud. Huvitav märkida, et raamat ilmus eesti keeles 19 aastat peale norra keeles ilmumist.
Doppleril oli multikate (ja muidu lastesaadete) vaatamise kõrgeas poeg, mistõttu ta muudkui kirus seda, kuidas laulud saadetest kummitama jäävad. "Väike vedur Toomas" ja "Teletupsud" olid teemaks. Ja siis ühel hetkel ka "Banaanid pidžaamas"! Minu mälestus pidžaamabanaanidega on mingi Soome kanali pealt nähtud saade, kus olid inimesesuurused banaanid sinise ja valgega pidžaamades. Ja kui imelik see kõik oli ja kuidas banaanide kohta öeldi BAnaanit (mitte baNAANit), sest see oli soome keeles. Siin nad ongi! Lisapunktid sellele, kes on näinud/mäletab seda.
