Otse põhisisu juurde

Erlend Loe "Doppler"

21. sajandi alguse Norras elab mees nimega Doppler. Elab naise ja kahe lapsega. Ühel päeval metsas rattaga sõites ta kukub ja saab sambla ja okste otsas lamades ilmutuse. Sellise, et ta senise elu jätkamist enam võimalikuks ei pea ja kolib ära metsa. Tema kaaslaseks seal saab üks põdravasikas.

Ei saa salata, olin kaunis vaimustatud, kui raamatukogus jumala suvaliselt seda raamatut märkasin. Sest Erlend Loe 1996. aasta raamat "Naiiv. Super" kuulub mu lemmikute hulka.

  • Sisu
    Jällegi ju selline sisu, mida võib paljudes raamatutes kohata. Heaoluühiskonnas elab keegi inimene, kellel nagu poleks põhjust rahulolematuseks, aga ometi midagi kriibib ja seetõttu hakkab ta pealtnäha kummalisi asju tegema. Popp teema.
    Meeldis loo arenemine. Polnud nii, et tüüp istus kogu aja metsas oma telgis ja mõtles. Ta käis kohtades ja asju juhtus. Alates sellest, et lambist telgiga metsas hängida polegi niisama lihtne. Tõenäoliselt see mets ei kuulu ju sulle. Ja mida teha siis, kui sinu mets (sest ikkagi hakkad seda seal elades enda omaks pidama) äkki liiga rahvarohkeks muutub?
Inimestega on see häda, et niipea kui nad mõne ruumi hõivavad, näed sa inimesi ja mitte ruumi. Suured tühjad väljad lakkavad olemast suured tühjad väljad, kui seal on üks või mitu inimest. Inimene määrab, kuhu pilk langeb. Ja inimese pilk on peaaegu alati suunatud teistele inimestele. Sel moel tekib illusioon, et inimene on maakeral tähtsam kui mitteinimene.
  • Stiil 
    Raamatu tutvustus ütleb, et Loed iseloomustab üleannetu naivism. Üsna tabav selle raamatu puhul. Kõik on nagu lihtne ja lugeda on lihtne. Muidugi üritatakse lugejat mingis suunas mõtlema nügida, aga kõik käib lihtsuse ja üle vindi keeramise sildi all.
  • Emotsioonid
    Muhelesin, turtsatasin ja suisa naersin mitme koha peal. Selle eest saab vabalt tärni kirja.
  • Tegelased
    Seda, mida Doppler mõtles, sai pidevalt raamatu jooksul teada. Põhimõtteliselt sai vist selgeks ka, milles probleem oli. Aga ma pole kindel, kas sellele üldse on lahendust. (Või noh, põhimõtteliselt muidugi inimese elule üks lahendus on.)
    Meeldis kõrvaltegelane, kelle juures Doppler vahepeal vargil käis. Samas üks varas, kes ise Doppleri majja sisse murdis, ajas ka huvitavat juttu. Või Doppleri teismeline tütar, kes asju "Sõrmuste isanda" kaudu tõlgendas.
  • Atmosfäär
    Äää... noh, ma kujutasin ette, kuidas ta metsas on ja. Päris hästi tegelikult kujutasin ette. Veega on sel autoril mingi teema. Mäletan, "Naiiv. Super" sisaldas niukest lauset, et vesi on umbes kõige lahedam asi ja kui saaks ainult ühe asja valida, siis valiks vee. "Doppleris" arvas peategelane, et lumi on väga lahe ja ta eelistab lund inimestele.
  • Mõtete ärgitamine
    Arusaadav, millist laadi analüüsi lugeja seda lugedes teha võinuks, aga ma ülidiibilt ei süüvinud. See-eest guugeldasin mitmes kohas mainitud Høyre parteid. Selgus, et konservatiivne partei Norras. Ja ongi kauaaegse peaministri Erna Solbergi partei. Ma alati mõtlesin, et Erna Solberg on liberaal. (Teisalt ei tea, mida konservatiivne partei Norra mõistes tähendab, ehk on liberaalsem kui mõne koha liberaalid.)
    Ja muidugi märgitagu ära, et raamatus mainiti Eestit. Doppleri tütre klass pidi minema reisile Balti riikidesse. Et on hariv näide postsovjetlikest riikidest.
  • Lõpp
    Päris lõpp mulle hirmsasti ei istunud, pean ütlema. Saan aru ühest küljest, miks see vajalik oli, aga maitea. Peab natuke raamidest väljas olema, et nõustuda.
  • Kestev mõju
    Ilmselt mul jääb meelde, et see oli naljakas.
  • Sisuväline
    Väikeses formaadis raamat, paksul paberil, üsna suure reavahega tekst. Ja tõlgitud nii, et vaimukus kaduma ei läinud. Huvitav märkida, et raamat ilmus eesti keeles 19 aastat peale norra keeles ilmumist. 


Doppleril oli multikate (ja muidu lastesaadete) vaatamise kõrgeas poeg, mistõttu ta muudkui kirus seda, kuidas laulud saadetest kummitama jäävad. "Väike vedur Toomas" ja "Teletupsud" olid teemaks. Ja siis ühel hetkel ka "Banaanid pidžaamas"! Minu mälestus pidžaamabanaanidega on mingi Soome kanali pealt nähtud saade, kus olid inimesesuurused banaanid sinise ja valgega pidžaamades. Ja kui imelik see kõik oli ja kuidas banaanide kohta öeldi BAnaanit (mitte baNAANit), sest see oli soome keeles. Siin nad ongi! Lisapunktid sellele, kes on näinud/mäletab seda.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...