Võtsin raamatukogus riiulist raamatu, mida plaanisin laenutada. Vaatasin teda ja ei tundunud õige hetk lugeda. Panin tagasi. Aga vot seal tema kõrval kohe jäi silma üks teine raamat, pisike selline, peaaegu taskuformaadis. "The faster I walk, the smaller I am" - milline intrigeeriv pealkiri!
Jutustaja on vana (vihjatakse, et väga vana) naine, kes mõtleb sellele, kuidas tema surm ei tähendaks midagi, sest ka tema elu pole midagi tähendanud. Ta loeb iga päev lehest surmakuulutusi (enamasti inimeste kohta, kes on olnud temast nooremad) ja arutleb, kuidas saaks oma elu midagi tähendama panna. Sest kui elu midagi ei tähenda, ei tähenda ka surm midagi. Kui keegi näe puud kukkumas, kas puu sel juhul üldse kukkus?
Sisu võtab hästi kokku lausejupp leheküljelt 126: ... and yet I'm still sitting here in my apartment and I'm just as afraid of living life as I am of dying.
Ei ole masendav, kuigi võib nii kõlada. Pigem on tegelane empaatiat tekitav. On selline soe lugu, kus tuleb ette mitmeid seiku ja mõtteid, mis pole endalegi võõrad. Naljakas on ka.
Siin näiteks mõte erilisuse tavalisusest: Every person's DNA is unique, and I like the thought that I'm unique, until it hits me that every person in China is just as unique as me.
Või inimloomusest: ... and even though I've seen a lot of things in my life, I'm still surprised to find a half-eaten cupcake in a hedge.
Raamatu autor on kirjutamise ajal olnud kusagil 30-aastane. Tavaliselt 30-aastased ei kirjuta 100-aastastest, või kirjutavad? Või polegi neil nii suurt vahet?'
Millegipärast meenus lugedes film The Other sister. Mitte et üks ja teine peategelane tingimata sarnased oleksid, aga midagi ehk. Võib-olla küsimus, kas normaalsus ikka on kindlalt määratletav või pigem igaühe peas.
Vahepeal kasutan raamatuhindamise tehnikat, kus mõtlen, kas tahaksin olla mingi raamatu ise kirjutanud. Kui ma oleksin raamatu kirjutanud, siis selline võiks ta küll olla kui "The faster I walk, the smaller I am". (Või siis hoopis mõni mitmeköiteline saaga.)
Kommentaarid
Postita kommentaar