Otse põhisisu juurde

Lars Mytting "The reindeer hunters"


Järg raamatule "The bell in the lake". Lugu jätkub umbes 20 aastat peale 1. raamatu lõppu. Lillehammeri piirkonna Butangeni külas on pastoriks endiselt Kai Schweigaard, kes hoiab silma peal oma oma kunagise armastatu Astrid Hekne poja Jehansi elul. Jehansi kaksikvend Victor elab Inglismaal, aga satub ka Norrasse käima. Kas ta kohtub Jehansiga? (See, muidugi, on retooriline küsimus.)
Raamatu tegevusaeg ulatub 20. sajandi algusest I maailmasõja järgse ajani. Sellesse perioodi jääb Norra iseseisvumine (millele küll ülisuurt tähelepanu ei pöörata) ja ka Hispaania gripp näiteks. Huvitav oli 2023. aastal lugeda, kuidas 100 aastat tagasi inimestele sõnu peale loeti, et ärge minge külla ega teistele üldse lähedalegi.

  • Sisu
    Polnud sisutu, aga 1. osal oli kuidagi suure mõtte lõimelõng püsivamalt tunda. Siin oli mingeid episoode, mis nagu lihtsalt olid. 
  • Stiil
    Hea jutustaja, aga kiire tempoga lugude otsijal maksab see raamatusari jätkuvalt rahule jätta.
But a promise was a promise. And promises to the dead have a habit of becoming obsessions.
  • Emotsioonid
    Elasin kaasa rohkem mõistusega võib vist öelda. Negatiivse poole pealt oli see mõte vahepeal, et asi võiks rutem edasi liikuda. 
  • Tegelased
    Kogu selle raamatusarja peategelane, mulle tundub, on kirikuõpetaja Kai Schweigaard, kes hoolimata ametist ei ole usust pimestatud. Ilmselgelt ta usub mingeid rahvasuus tuntud legende ja tegeleb vahepeal asjadega, mille ilmsikstulekul kindlasti pühameherüü ära võetaks. 
    Naistegelased meeldisid. Nii selles kui eelmises raamatus on naistegelased enamasti niukesed sihikindlad ja iseteadlikud.
Men talk best in a boat. And there are certain things men will only say in a boat.
  • Atmosfäär
    Siin polnud see nii oluline kui 1. raamatus. Paiku, kus tegevus toimus, oli ka rohkem. 
  • Mõtete ärgitamine
    Jätkuvalt palju viiteid norra rahvakommetele ja -usundile, ka rahvariietele, mis on põnev, kui selline asi huvitab. Samuti viidatakse mitut puhku norra-šoti kultuurilistele ja keelelistele seostele. (Ka kilt olla algselt norra sõna!) Aga vahepeal läks ka elektriturbiini (ma arvan?) ja mingi algelisemat sorti lennuki kirjeldamiseks, mis oli minu maitsele liiga detailne.
The bunad will be a flag our people can wear!
  • Lõpp
    Usun, et kõik ei jää nii nagu siin lõppes, sest 3. osa tuleb ka, aga selle raamatu lõpp tundus natuke liiga roosamanna.
  • Kestev mõju
    Minu jaoks nii palju, et tahaks 3. osa lugeda, kui see ükskord mulle loetavasse keelde jõuab. (Praegu pole norra keeleski veel ilmunud.)
  • Sisuväline
    Kaas meeldis. Ingliskeelne e-raamat oli bongo. Sai taaskord põllumajanduse ja tehnikaga seotud sõnu õppida inglise keeles. Näiteks luisk = whetstone.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...