Otse põhisisu juurde

Gratulerer med dagen!

17. mai on Norra rahvuspüha (konstitutsioonipäev). Sel puhul järgneb nimekiri mõnedest Norra kirjandusteostest, mis mulle on meeldinud. Neid on mitu, sest mul klikib Norra kirjandusega hästi. Võib-olla sellepärast, et on piisavalt realistlik ja enamasti mitte kuigi mesine.


Maja Lunde
"Lumeõde"


Südamlik lugu, ilusad pildid. Idee poolest lasteraamat, aga täiskasvanule ei tee ka paha. Väiksest poisist, kes ootab, et vanemad taas vanematena käituma hakkaksid, ja leiab ootamatu sõbra. Kas ma ütlesin, et ilusad pildid on?

Maria Parr
"Vilgukivioru Tonje"


Lindgrenlik lugu. Norra külaidüll ja hakkaja 10-aastane tüdruk, kelle parim sõber on 70ndates vanahärra.

Lars Saabye Christensen
"Beatles"


Neli varateismelist sõpra 1960ndate Oslos. Nende lemmikbänd on The Beatles. Annab hea pildi, kuidas võidi elada Norras sel märkimisväärsel kümnendil.

Lars Saabye Christensenil on ka raamat "Modell", mida sisu mõttes siia nimistusse ei tahtnud panna, aga meeles on, et seal mainiti Eestit väga kõhedas kontekstis. Üks kunstnik hakkas pimedaks jääma ja tahtis endale hankida uued silmamunad. Mingi hangeldaja tegeles (ilmselgelt) illegaalse silmamunade impordiga Eestist.


Ketil Bjørnstad
"Muusikale"
ja "Jõgi"


16-aastase (hiljem pisut vanema) Aksel Vindingi hingeelu ja professionaalseks pianistiks pürgimine 1960ndate lõpus. Dramaatiliselt köitev. Kõigist muusikapaladest, mida mainitakse, saaks pika playlisti koostada.

Erlend Loe
"Naiiv. Super"


20ndate eluaastate kriis on kuuldavasti päris asi. Sel juhul raamat 20ndate eluaastate kriisist. Noormees hängib oma venna korteris ja tegeleb väga lihtsate asjadega. Samal ajal mõtleb, mida ta tahab. Vähem sõnu, rohkem mõtet.

Knut Hamsun
"Nälg"


Kirjanikuhakatis käib 20. sajandi alguse Oslo tänavail ringi ja on näljane (mitte lihtsalt hommikust peale söömata, vaid ikka korralikult näljas). Ei kõla eriti huvitavalt, aga on väga huvitav. Ajab külmatunde peale küll.


Kjersti Skomsvold
"The faster I walk, the smaller I am"

Raamat väga vanast naisest. Ei öelda, kui vana ta on, aga surmakuulutusi lugedes tõdeb enamasti, et lahkunud on temast nooremad. Midagi eriti ei juhtu, lihtsalt räägitakse, mida see naine mõtleb ja teeb, vahepeal meenutab oma meest. Ei ole masendav ega igav, kuidagi tore on.


Lars Saabye Christensen
"Poolvend"


Perekonnalugu kahe vennaga peaosades. Saladused muidugi ja üllatused, kadedus ja rivaalitsemine. Ei ole kõige helgema alatooniga, aga siiski suurepärane. Kogusin kõigepealt mitu aastat hoogu, et see 700-leheküljeline telliskivi ette võtta ja siis lugesin mõne päevaga läbi. Kõige rohkem meeldis see, kuidas mingeid asju välja ei öeldud, aga vaiksetest vihjetest said aru, kuidas asjad on.

Anne B. Ragde
"Berliini paplid", "Erakvähid", "Rohelised aasad", "Andestada saab alati", "Elunautijad", "Tütar"


Perekonnalugu 6 raamatus. Saladused, katkenud suhted, taasleitud suhted. Tegelane, keda kirjeldatakse sõnadega hall nelinurk (on ju andekas). Lugu keerleb ühe Kesk-Norras asuva talu ümber, kus mitu peategelast üles on kasvanud. Selle talu minevik ja tulevik on teemaks.


Anne Kjellberg
"Style & Splendor:
The Wardrobe of Queen Maud of Norway 1896-1938"


Suur pildiraamat väikeste kirjeldustega kaasaegse Norra esimese kuninganna garderoobi pärlite kohta.


Jube äge. Ja tore, et eesti keelde tõlgitakse norra keelest päris palju ja üsna kiiresti. Selliseid näiteid on täitsa mitu, kus mingi asi on eesti keelde tõlgitud, aga näiteks inglise keelde pole. On ka neid muidugi, mis on inglise keelde tõlgitud ja eesti keelde pole. Ja siis on need õnnetud näited, mida pole ei eesti ega inglise keeles (Palun tõlkige "Mannen som elsket Yngve" eesti keelde, see film oli nii lahe.)

Muidugi on ka need, mis on täitsa olemas arusaadavas keeles, aga lihtsalt lugemata. Maja Lunde "Mesilaste ajalugu" ja Karl Ove Knausgårdi "Minu võitlus" ja. Undsetiga pole ka veel alustanud.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...