Lars Mytting "The bell in the lake"

 

Butangeni küla Norras (kusagil Lillehammeri piirkonnas) 1880. aastail. Küla vana puukirik on väike ja talviti väga külm. Noor kirikuõpetaja võtab südameasjaks uue kiriku ehitamise ja Saksamaalt tuleb kohale noor arhitekt vana kirikut üles joonistama, et see peale Norras lahti võtmist Saksamaal uuesti üles ehitada. Muidugi on mängus ka naine - noor Astrid, kelle suguvõsa on ammusel ajal annetanud kirikule kaks kella. Need pole külarahva arvates sugugi tavalised kellad. Neil on iseloomu.

• Sisu
  Säärane sisu on minu teetass. Minu jaoks oli idee ka originaalne. Kirjanik Maja Lunde ütles raamatu kaanel tabavalt: "Love, suspense, nature and superstition are woven together in this powerful novel." 
• Stiil
  Tempo on aeglane ja kirjeldamist kaunis palju. Kui see ei sobi, siis ilmselt on raske lugeda. Mulle enamasti sobis. Mõne koha peal jõudsin mõelda, et läheks nüüd juba tegevusega edasi. 
  Paar tsitaati ka (ja ärme unustame, et raamatu tegevus on 1880. aastail).
  
  

  She lacked the one quality essential in a clever woman: the ability to get her way by making a man think he'd come up with the idea himself. 

  
  

  Who really owns the door of a church? Is it truly possible to own a door? After all, only the door itself can be owned, never the opening, and without an opening a door is not a door. 

  
  
• Emotsioonid!
  Pole sihuke raamat, mida lugedes otse üliväga sisse elaks, pigem ta hakkab kummitama, ka suvalistel hetkedel.  
• Tegelased
  Kõik kolm peategelast on piisavalt hästi loodud, et olla arusaadavad aga küsimusi tekitavad. Põhimõtteliselt nad esindavad mingeid arhetüüpe ka kõik ja paljus vastanduvad üksteisele. Kirik ja tema kellad on vähemalt sama tähtsad tegelased kui inimesed. 
• Atmosfäär
  Raamatu alguses kirjeldatakse üht jõuluõhtu jumalateenistust. Õues on väga külm ja kirikus  mõnes mõttes veel külmem. Pani küll endal ka hambad plagisema. Üldse oli päris palju kirjeldusi. Küla ja looduse ja kiriku kohta. 
• Mõtete ärgitamine
  Alustagem teadasaamisest, et Norras pole tänapäeval puukirikud vähe mitte seepärast, et kõik oleksid maha põlenud, vaid peamiselt seepärast, et ühel hetkel suur osa neist lihtsalt lammutati laiali, et uus ja suurem (mittepuine) kirik asemele ehitada. Lammutati lahtivõtmise teel - kiriku võis teises kohas samasugusena jälle üles ehitada. Tänapäeva Poolas (ühes kunagises Preisimaa linnas) näiteks saab ühte varem Norras asunud puukirikut vaadata. 
  Räägitakse ka mitmetest uskumustest, mis rahva seas tollal juurdunud olid. Huvitav ju mõelda et miks. 
• Lõpp
  Polnud üllatav, aga polnud ka liiga etteaimatav. Jättis järgmise raamatu jaoks otsi lahti. 
• Kestev mõju
  Tundub, et on edukas raamat olnud, sest 2. osa on praeguseks ilmunud ja 3. tulevat ka. Ma tahan küll 2. osa lugeda. Seda, kas 1. osa teist korda loeks, ei tea veel. 
• Sisuväline
  Kohe sain aru, et on selline raamat, mida tahaks tegelikult eesti keeles lugeda. (Hetkel seda võimalust pole.) Mitte et halvasti inglise keelde oleks tõlgitud, lihtsalt mingi sisuga raamatud nagu kohe ei sobi inglise keelega. Norra 19. sajandi külaelu kirjeldamise puhul, tundub mulle, leiaks eesti keeles loomulikumad sõnad. Lisagem veel see, et raamatus oli päris palju arhitektuuri ja põllumajandusega seotud sõnu, mis võivad inglise keeles tundmatud olla.  (Noh et eesti keeles ma tean, mis on ader või tornitipp, inglise keeles tingimata mitte.)

Lars Mytting on vist üldiselt puidusõber. Tema kuulsaim raamat on hoopis teabekirjanduse raamat. Müügihitt ka Eestis.