Otse põhisisu juurde

Richard Osman "Kuul, mis lendas mööda"



Coopers Chase'i nimelises pensionäride külas elavad neli naksakat vanainimest Elizabeth, Joyce, Ron ja Ibrahim on moodustanud Neljapäevase mõrvaklubi, kus arutavad vanu lahendamata jäänud mõrvalugusid. Aga see raamat on juba kolmas lugu sellest, kuidas nad ka pärispolitseinikega pärismõrvu lahendavad. 
  • Sisu
    Lugu on kenasti välja mõeldud, paljude nüansside ja erinevate tegelastega.
  • Stiil
    Põhiline põhjus, miks seda sarja loen. Lihtsalt mõrvalood pole minu jaoks reeglina köitvad, aga neid mõrvalugusid lugedes saab vahepeal muheleda. Jah, on selline muhelemise sari. 
Mehed noogutavad nagu kolm tarka ahvi.
  • Emotsioonid
    Pole selline, et ei saaks pooleli jätta. Aga pole ka igav. Tore on peamiselt. Tore on!
Kõik tahavad end tunda erilisena, aga keegi ei taha olla erinev.
  • Tegelased
    Autori suhe tegelastega on südamlik, ma ütleksin. Ühest küljest näeme 70. eluaastates peategelaste eluraskusi, teisalt seda, kuidas nad on siiski päris kõbusad ja lõbusad. Põhiliselt seda viimast, aga esimest ei unustata. 
Ron helistas oma pojale Jasonile ja küsis, kus oleks hea lõunat süüa, mõni selline koht, mis on stiilne, aga kus ei tekiks suurt tüli, kui ei tea, millist nuga täpselt kasutada. Mõni selline koht, kus pakuti toitu, mille Ron ära tunneks, aga kus oleks pärisservjetid ja kenad kempsud. Mõni selline koht, kus ei pidanud lipsu kandma, aga võis, kui seda tahtsid, no nii hüpoteetiliselt, ütleme, aga siiski mõni selline koht, mis arvestaks, et ta on ikkagi pensionär ja ta pole rahast tehtud, kuigi tal on, noh, mõni nael ikka ka kõrvale pandud, selle pärast pole tarvis muretseda.
  • Atmosfäär
    Üleni briti värk. Muhedusest oli juba juttu, lisaks kogu see teejoomine ja igapäevasteski asjades ülimalt viisakalt väljendumine. Usutav maailm. Või siis teadlikult ebausutav, lihtsalt vimka viskamise pärast. 
  • Mõtete ärgitamine
    Ajaviitekirjandusel on vist muud eesmärgid. Kuigi on suuri küsimusi, millele mõtlema ta võib suunata. 
  • Lõpp
    Kõigil kolmel osal on head lõpud olnud. Meeldib, kuidas kogu tõde ei selgu korraga mõnel leheküljel, vaid ikka mitukümne lehekülje jooksul saad asja teada. 
  • Kestev mõju
    Mul on süda täitsa rahulik ka siis, kui seda pole.
  • Sisuväline
    Jätkuvalt lahe kaanekujundus (kuigi rebase seost sisuga ma kas ei mäleta või seda polegi). Piisavalt tugevate kaantega pehmekaaneline, et mitte kiirelt kapsaks minna. Tõlkes mõned kohad segasid, aga las ta jääb, vähemalt trükivigu polnud. 

    Loomulikult ei saa jätta märkimata, et mainiti ka Eestit. Üks tegelane mõtles helikopteri soetamisele ja vaatas, et Eestis keegi müüb kaunis uhket mudelit. Ida-Euroopa oli üldse autoril südames - üks tegelane oli poolakas, üks ukrainlane, vahepeal mainiti mingit leedulast. Ja laskesuusatamist mainiti ka. Isegi seletas ära, mis spordiala see niisugune on. 


Neljapäevase mõrvaklubi sarja eelmised raamatud:


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...