Elena Ferrante "Kadunud tütar"

48-aastane itaallannast õppejõud Leda läheb üle aegade üksinda puhkusele, mere äärde. Tema kaks last (20ndates eluaastates tütred) on just kolinud Kanadasse, kus nende isa elab. Leda hängib siis rannas ja vaatab inimesi ja puutub kokku ühe perekonnaga, kuhu kuulub muuhulgas naine väikese lapsega. Oleviku vahele saame meenutusi minevikust - mis siis toimus, kui Leda enda lapsed väikesed olid.

• Sisu
  See on hea sisu ma arvan. Ühest küljest ajatu, teisest küljest selline, et eelmisel sajandil poleks eriti saanud sellist raamatut kirjutada. (Loe: polnud sünnis välja öelda, et emadel on ka teisi tundeid kui piiritu armastus)
• Stiil
  Niuke natuke mõruvõitu ja otsekohene. Ei ürita tekitada peategelase vastu kaastunnet. Mulle täitsa meeldis. Ja allegooria kasutamine. Käbi, mis pole lihtsalt käbi, nukk, mis pole niisama nukk jm.
• Emotsioonid
  Just selline raamat, mis teoorias meeldib rohkem kui tegelikkuses emotsioone tekitab. Sain peategelasest aru, aga samas ei tundnud talle väga kaasa ega elanud kaasa.
• Tegelased
  Peamiselt oligi oluline peategelane, kes oli nii huvitav tegelane, et mängis täitsa hästi üksinda välja. Polnud teisi nii väga vajagi lahkama hakata.
• Atmosfäär
  Väga hästi joonistus pilt silme ette mererannast ja kuurordist, peategelase korterist ka. 
• Mõtete ärgitamine
  Peategelase käitumise üle erinevatel aegadel ikka arutlesin, muud eriti mitte.
• Lõpp
  Novellilik, lahe.
  
• Kestev mõju
  Ei taha maha kanda, aga ilmselt Ferrante "Minu geniaalse sõbranna" sari jääb ikka kümme korda kuulsamaks ja tähelepanu saavaks.
• Sisuväline
  Üsna väike kõvade kaantega raamat. Mugav lugeda ka seetõttu, et kirjavigu polnud.