Otse põhisisu juurde

Royal palaces of Sweden : people and stories

 


Täna on Rootsi rahvuspüha. Alles hiljuti sain teada, miks seda just 6. juunil tähistatakse. Tavaliselt on riikide rahvuspühaks iseseisvuse väljakuulutamise päev või midagi seesugust, aga Rootsi pole ennast kunagi kellestki iseseisvaks kuulutama pidanud (naljakas mõelda, et sellised riigid olemas on). 

6. juunil 1523 (seekord täpselt 500 aastat tagasi) sai Gustav Vasa Rootsi kuningaks ja algas kaasaegse Rootsi ajalugu. (Huvitav muidugi, kui samas lauses on kaasaegne ja 500 aastat tagasi.)

Kui asja juurde minna, siis käisin isegi Rootsis tema tähtsal juubeliaastal. (Lisaks Gustav Vasa 500 aastale on ka praegusel kuningal 50 aastat kuningas oldud.) Kui juba mindud sai, tuli mõte, et ostan sealt kindlasti ühe toreda raamatu (Rootsi kohta). Sihukese, mis poleks päris pildiraamat, aga ka mitte ülitõsine ajalooraamat. Ühe leidsingi. Tema räägib lugusid Rootsi kunagiste monarhide (jm kuninglike tegelaste) kohta nende majade kaudu, kus nad elasid. Majades asuvate asjade kaudu ka.

  • Sisu (kuni 3 tärni)
    Pole Rootsi ajalugu ega monarhia ajalugu, pigem huvitavad killud, mis mõlemat puudutavad. Noh et üks kuningas oli (üks Karlidest), kellele hobused meeldisid ja sellepärast on ühes lossis siiani terve galerii hobusemaale. Ühele teisele meeldis Hiina, mistõttu ta lasi aeda Hiina paviljoni ehitada. Ja nii edasi. 
  • Stiil
    Lineaarselt kulgevat lugu ei jutustata. Ühes peatükis võid olla 20. sajandis ja järgmises tagasi Karl XII aegades. See otseselt ei sega, lihtsalt vahepeal mõte ei hüppa nii kiiresti ühest ajast teise kaasa. Huvitav idee niimoodi kirjutada muidugi.
  • Emotsioonid!
    Kaunid pildid peamiselt tekitasid emotsioone.
  • Usaldusväärsus (kuni 2 tärni)
    Ostsin selle raamatu kuningalossi nännipoest (kus oli ootamatult odav, muide). Nii palju kui seda ajalookirjutuseks saab nimetada, on ta seega Rootsi riigi poolt heaks kiidetud ajalookirjutus. Ja illustratsioonid on täitsa päriselt olemas olevatest asjadest. 
  • Mõtete ärgitamine
    Ikka tekib mõtteid ajaloo(ga seotud) raamatuid lugedes. Kuningate puhul lisaks muule see, et kes millise sündmuse ajal kunn oli, kes kelle vend/õde/abikaasa/nõbu oli.
  • Kestev mõju 
    Pole eesmärk ma pakun. Pigem hoolitsetakse, et need objektid, millest juttu on, kuhugi ei kaoks.
  • Sisuväline
    Sellise raamatu puhul oluline. Ilus peab olema. Ongi ilus - korralikud kõvad kaaned, suured ja väiksemad värvilised pildid. Uue sõna sain ka teada. Dumbwaiter on toidulift. (Ei olnudki eraldi välja toodud personali hulka kuulunud rumal ettekandja.)


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...
Postita kommentaar
Loe edasi »

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...
Postita kommentaar
Loe edasi »