Otse põhisisu juurde

Mason Deaver "I wish you all the best"

 


Ben on määratlemata sooga noor (ca 18-aastane) inimene. (Kas eesti keeles on hea vaste sõnale non-binary? Mittebinaarne ei ole hea tõlge.) Kui ta sellest vanematele räägib, viskavad nood ta kodust välja ja Ben läheb elama vanema õe juurde teise linna. Kooli vahetab ka. Koolis saab tema sõbraks Nathani-nimeline poiss. Raamat räägibki, kuidas Ben eluga edasi läheb (või uut elu alustab, kui soovite).

  • Sisu
    Suures osas kena sisu ja informatiivne ja kõik. Üks asi vaid. Minu jaoks on alati riskantne, kui raamatutegelane psühholoogi juures käib. (Välja arvatud juhul, kui raamatu autor on päriselus psühholoog.) Isegi kui autor on ise psühholoogi külastanud, on tal ilmselt päris raske pädevalt raamatutegelasest psühholoogile sõnu suhu panna. 
    Okei, üks asi veel. Mulle tundus, et siin raamatus olid inimesed kaunis teadlikud. Pakun, et dialoogi I'm non-binary. - Okay, thanks for telling me. kõrval tuleb tihti ette ka dialoogi I'm non-binary. - What does that mean? Raamatu tegevus muidugi on USA-s, mina ei ole USA-s.
  • Stiil
    Väga lihtne lugeda ja hoidis konksu otsas.
  • Emotsioonid
    Elasin sisse, elasin kaasa.
  • Tegelased
    Beni vanemad olid kohati päris hirmsateks tehtud. Ei saa öelda et ebarealistlik, lihtsalt minu jaoks said nad raamatus liiga vähe sõna, et neid päris deemonite nimekirja kanda. (Teisalt muidugi lugu oligi Beni seisukohalt jutustatud.)
  • Atmosfäär
    Ei midagi eriti.
  • Mõtete ärgitamine
    Mul on hästi meeles, kuidas ükskord ülikoolis pidin lugema artiklit selle kohta, et inimese mõtlemine on keelepõhine. Polnud kunagi varem sellele mõelnud ja see oli nii suur avastus. Kogu meie maailm on keele küljes kinni. Meil on väga raske kujutada ette asju, mille jaoks pole sõnu. Sain tollal isegi korraks nagu keele peale pahaseks, et kuidas ta ometi niimoodi meid piirab. (Tegelikult võib muidugi vaielda, kas piirab või hoopis avardab lõpmatusse.) See ei ole päris sama teema, mis selle raamatu teema, aga ta on seotud, ma arvan. Mida meile ette antud skaalad tähendavad? Sellele on huvitav mõelda.
  • Lõpp
    Natuke lihtsustatud, pluss suhe vanematega jäi liiga lahtiseks. Üldse lõppes kuidagi järsku ära, vist oleks oodanud, et veel natuke selgitatakse ja räägitakse.
  • Kestev mõju
    Keeruline hinnata. Ma ei tea ka, kui palju sarnase sisuga raamatuid veel on. Ilmselt tuleb juurde kogu aeg. On see üks paljude hulgas?
  • Sisuväline
    Ok.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...