Ma üldiselt ei alusta sellega, et ära loe, aga võib-olla siin peaks.
Tegevus toimub Oklahoma väikelinnas. Ühe peategelase (Catherine) vanaisa oli selles linnas ärimees, aga ajas äri kuidagi niimoodi, et suutis põhjavett reostada ja inimestele haigusi põhjustada. Vanaisa on ammu surnud, aga seda perekonda linnas endiselt ei sallita. Teine peategelane Elliot käib linnas peamiselt suvekuudel (sugulaste juures). Varateismelisena kohtub ta Catherine'iga ja nad saavad suve jooksul sõpradeks.
Raamatu põhitegevus algab siis, kui peategelased on abituriendid ja Elliot juba püsivamalt ses linnas elab. Ega lihtne elu ei ole. Catherine'i pere on majanduslikult keerulises olukorras, püüavad oma suures majas peetava külalistemajaga vee peal püsida, ema vaimne tervis on halvas korras, Catherine süüdistab Elliotti, et viimane ta ükskord raskel hetkel maha jättis, koolis on ka vastikud kiusajad jne. Elliot jällegi on pähe võtnud, et tema selle Catherine'i ära päästab.
Lõpetan siinkohal. Ära loe hakkab silme ees vilkuma jälle.
Raamatu põhitegevus algab siis, kui peategelased on abituriendid ja Elliot juba püsivamalt ses linnas elab. Ega lihtne elu ei ole. Catherine'i pere on majanduslikult keerulises olukorras, püüavad oma suures majas peetava külalistemajaga vee peal püsida, ema vaimne tervis on halvas korras, Catherine süüdistab Elliotti, et viimane ta ükskord raskel hetkel maha jättis, koolis on ka vastikud kiusajad jne. Elliot jällegi on pähe võtnud, et tema selle Catherine'i ära päästab.
Lõpetan siinkohal. Ära loe hakkab silme ees vilkuma jälle.
- Sisu
Bah. Arvan, et raamat ei ole vastutustundlik oma sihtrühma osas. Õigustati mitut asja, mille õigustamine on libe tee. - Stiil
Ühest küljest jube veniv. Paarsada lehekülge võinuks maha raiuda, sest vahepeal asi sisuliselt edasi ei liikunud. Samas oli piisavalt haige värk, et mind huvitas, mis lõpuks saab.
Jutustamine oli justkui mõlema peategelase silme läbi, aga vähemalt 80% peatükkidest olid Catherine'i peatükid. Tekkis küsimus, milleks siis üldse Elliotile sõna anda. - Emotsioonid
Harvad polnud korrad, kus sain järjekordse peatüki läbi ja huikasin wtf wtf wtf. Emotsioone kindlasti oli. - Tegelased
Üks raamatu kangelasi (jah, kangelasi) oli inimene, kes oli aastaid teisest inimesest tolle teadmata pilte teinud, oli ühel suvel sõlmitud tutvuse järel sellele inimesele täiesti pühendunud (enda sõnul lausa armastas teda juba aastaid) ja otsustanud ta kogu maailma käest päästa, kannatas vihahoogude all, aga kallale läks ainult pahadele, kes teda provotseerisid, heade juuresolekul peksis puud või seina.
Kõik oleks kena olnud, kui poisi vihaprobleemidele oleks lähenetud nõnda et Sul on probleem, sa ei kontrolli ennast mingites olukordades, mida me nüüd teeme? Aga siin käsitleti asja nõnda et Oi, peksid kedagi. See on halb. Aa, sind provotseeriti? Nojah, okei, kahju, et selline olukord tekkis. Lühidalt: vägivalla õigustamist on mulle raske maha müüda.
Naispeategelasega oli probleem, mis naispeategelastega säärastes raamatutes tihti on - keegi hirmsasti jumaldab neid, aga ma ei saa aru, millega jumaldamine esile kutsuti. - Atmosfäär
Kõige parem osa. Andis hästi edasi meeleolusid depressiivsest väikelinnast, mis elutut kõrbe meenutab, ja kus politseülem arvab, et ta jumal on. Kesksel kohal olnud Catherine'i perekonna maja oli ka usutavalt kõhe koht. - Mõtete ärgitamine
Ei, ainult ärritamine. - Lõpp
Nähes kui dramaatiline see oli, ootasin, et lõpus üks peategelane teise päästmiseks vähemalt kuuli ette viskub vms. Sellest, mis asja suur point oli, sain juba kunagi varem aru, nii et lõpus enam liiga üllatunud polnud. - Kestev mõju
Loodetavasti mitte. - Sisuväline
Kirjapildis esines imelik asi. Väljend used to oli läbivalt kirjutatud use to. He use to like it. Juuksed hakkavad valutama seda nähes. Maitea, kas keegi tahtis tähti kokku hoida või on see kohalik murre või mis.
