Otse põhisisu juurde

Jamie McGuire "All the little lights"


Ma üldiselt ei alusta sellega, et ära loe, aga võib-olla siin peaks.

Tegevus toimub Oklahoma väikelinnas. Ühe peategelase (Catherine) vanaisa oli selles linnas ärimees, aga ajas äri kuidagi niimoodi, et suutis põhjavett reostada ja inimestele haigusi põhjustada. Vanaisa on ammu surnud, aga seda perekonda linnas endiselt ei sallita. Teine peategelane Elliot käib linnas peamiselt suvekuudel (sugulaste juures). Varateismelisena kohtub ta Catherine'iga ja nad saavad suve jooksul sõpradeks.

Raamatu põhitegevus algab siis, kui peategelased on abituriendid ja Elliot juba püsivamalt ses linnas elab. Ega lihtne elu ei ole. Catherine'i pere on majanduslikult keerulises olukorras, püüavad oma suures majas peetava külalistemajaga vee peal püsida, ema vaimne tervis on halvas korras, Catherine süüdistab Elliotti, et viimane ta ükskord raskel hetkel maha jättis, koolis on ka vastikud kiusajad jne. Elliot jällegi on pähe võtnud, et tema selle Catherine'i ära päästab. 

Lõpetan siinkohal. Ära loe hakkab silme ees vilkuma jälle. 

  • Sisu
    Bah. Arvan, et raamat ei ole vastutustundlik oma sihtrühma osas. Õigustati mitut asja, mille õigustamine on libe tee. 
  • Stiil
    Ühest küljest jube veniv. Paarsada lehekülge võinuks maha raiuda, sest vahepeal asi sisuliselt edasi ei liikunud. Samas oli piisavalt haige värk, et mind huvitas, mis lõpuks saab. 
    Jutustamine oli justkui mõlema peategelase silme läbi, aga vähemalt 80% peatükkidest olid Catherine'i peatükid. Tekkis küsimus, milleks siis üldse Elliotile sõna anda. 
  • Emotsioonid
    Harvad polnud korrad, kus sain järjekordse peatüki läbi ja huikasin wtf wtf wtf. Emotsioone kindlasti oli.
  • Tegelased
    Üks raamatu kangelasi (jah, kangelasi) oli inimene, kes oli aastaid teisest inimesest tolle teadmata pilte teinud, oli ühel suvel sõlmitud tutvuse järel sellele inimesele täiesti pühendunud (enda sõnul lausa armastas teda juba aastaid) ja otsustanud ta kogu maailma käest päästa, kannatas vihahoogude all, aga kallale läks ainult pahadele, kes teda provotseerisid, heade juuresolekul peksis puud või seina. 
    Kõik oleks kena olnud, kui poisi vihaprobleemidele oleks lähenetud nõnda et Sul on probleem, sa ei kontrolli ennast mingites olukordades, mida me nüüd teeme? Aga siin käsitleti asja nõnda et Oi, peksid kedagi. See on halb. Aa, sind provotseeriti? Nojah, okei, kahju, et selline olukord tekkis. Lühidalt: vägivalla õigustamist on mulle raske maha müüda.
    Naispeategelasega oli probleem, mis naispeategelastega säärastes raamatutes tihti on - keegi hirmsasti jumaldab neid, aga ma ei saa aru, millega jumaldamine esile kutsuti. 
  • Atmosfäär
    Kõige parem osa. Andis hästi edasi meeleolusid depressiivsest väikelinnast, mis elutut kõrbe meenutab, ja kus politseülem arvab, et ta jumal on. Kesksel kohal olnud Catherine'i perekonna maja oli ka usutavalt kõhe koht. 
  • Mõtete ärgitamine
    Ei, ainult ärritamine. 
  • Lõpp
    Nähes kui dramaatiline see oli, ootasin, et lõpus üks peategelane teise päästmiseks vähemalt kuuli ette viskub vms. Sellest, mis asja suur point oli, sain juba kunagi varem aru, nii et lõpus enam liiga üllatunud polnud.
  • Kestev mõju
    Loodetavasti mitte. 
  • Sisuväline
    Kirjapildis esines imelik asi. Väljend used to oli läbivalt kirjutatud use to. He use to like it. Juuksed hakkavad valutama seda nähes. Maitea, kas keegi tahtis tähti kokku hoida või on see kohalik murre või mis.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...