Otse põhisisu juurde

John van der Kiste "Queen Victoria's daughters-in-law"

 


Kuninganna Victoriaga annab lõputult teemasid seostada. Sedakorda on raamat kirjutatud tema poegade naistest. Vaadeldakse nelja naise elu kusagil abiellumise ajast kuni nende surmani. Ajaliselt 1860ndatest kuni 1920ndateni. Kõnealused on:
  1. Alexandra - päritolult Taani printsess, Victoria vanima poja abikaasana sai 1901. aastal Ühendkuningriigi kuningannaks. Norra kuninga vanavanaema ka.
  2. Marie (Maria) - Vene tsaar Aleksander II tütar ja Aleksander III õde, abielu kaudu Victoria teise poja Alfrediga Saksi-Coburgi ja Gotha hertsoginna.
  3. Louise - Preisi printsess, Victoria kolmanda poja Arthuri naine, muuhulgas Rootsi kuninga vanavanaema.
  4. Helen - Waldeck-Pyrmonti (Saksamaal) vürsti tütar, abiellus Victoria noorima poja Leopoldiga. Ka tema oli Rootsi kuninga vanavanaema.
  • Sisu (kuni 3 tärni)
    Nagu eelnevast kooruma hakkas - kõik olid omavahel sugulased. Muuhulgas saigi lugeda, kuidas sugulussuhted poliitiliste suhetega põrkusid. (Mitme sõja puhul olid sugulased eri pooltel.) Nimetatud prouad olid erinevad - kes tuli õnneliku kodukolde äärest, kellel oli hea meel, et minema sai, kellele sai Suurbritannia päriskoduks, kes seal sugugi ära ei harjunud, kes sai perekonna matriarhi Victoriaga hästi läbi, kellel tekkisid konfliktid. Eriti huvitav kuju oli tsaariperest pärit Marie, kes tugevat teadlikkust oma päritolust ja positsioonist kunagi ei kaotanud. (Küll aga elas piisavalt kaua nägemaks, kuidas tema päritoluriik pea peale keerati.)
  • Stiil
    Lobe värk, analüüsiga elulood.
  • Emotsioonid!
    Mitte eriti. Kuivõrd nende inimeste elulugudega olin juba enne tuttav, siis üllatusi väga ei tulnud ja autor väga dramaatiline kirjeldaja polnud ka. 
  • Usaldusväärsus (kuni 2 tärni)
    John van der Kiste on pikaajaline kunnide teemal kirjutaja. Teadmist ja uurimisoskust kahtlemata on. Pole põhjust usaldusväärsuses kahelda.
  • Mõtete ärgitamine
    Vahepeal vaatasin üle, kes kellega abiellus ja mis suhetes oli selles suures sugukonnas, aga ei muud.
  • Kestev mõju 
    Ei usu. (Raamat muide ilmus sel aastal alles.)
  • Sisuväline
    Lugesin e-raamatuna, kõik oli normaalne. Ehk vaid see, et kuna mainitavaid tegelasi oli üsna palju ja neil võis olla mitmeid nimesid (põhinimi, hüüdnimi, tiitel jm), siis vahepeal tekkis niuke vene klassika lugemisega sarnane efekt, et Mašad ja Fjodorovnad on omavahel segamini. Sain enamasti siiski hakkama, sest polnud esimene raamat lugeda, kus neist inimestest räägitakse, mõnda hüüdnime ja tiitlit juba teadsin ka.  


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...