Otse põhisisu juurde

Taylor Jenkins Reid "Evelyn Hugo seitse abikaasat"



Ajakirjas Vivant töötav noor ajakirjanik Monique saab pakkumise intervjueerida Evelyn Hugot. Kusagil 80-aastane proua oli (eriti) 1950.-1960. aastail suur täht ja nõutud näitleja. Nüüd on ta otsustanud rääkida ausalt ära loo oma elust, sealhulgas seitsmest abielust ja elu armastusest. Ta seab tingimuse, et räägib loo ainult Monique'ile, ükski teine ajakirjanik ei sobi. Noh, saagu nii. Hakkabki rääkima. Nagu arvata võib, erineb avalikkusele näidatav elu tihti tegelikkusest.

  • Sisu
    Hea lugu on kõva sõna. See on hea lugu. Kui keegi pärisbiograafiana avaldaks loo oma elust ja seitsmest abielust, siis ma suure tõenäosusega seda ei loeks, aga ilukirjandusena on elulugu mu lemmikuid. Sest kui valida saab, siis valin novelli asemel romaani ja lühikese kestusaja asemel pika. (Filmi asemel seriaali ka.) Saab suurema, põhjalikuma ja pikema pildi.
    Meeldis kerge muinasjutulisus. Ilus vaene tüdruk sai rikkaks, tal oli s e i t s e abikaasat ja ta pani oksjonile k a k s t e i s t kleiti.
    Kohati tundus liiga ilmselt konstrueeritud - tundub, et on aeg järgmise abikaasa jaoks, noh, toome siis mingi täiesti uue tegelase järsku sisse. 
  • Stiil
    Miskipärast on jätkuvalt väga populaarne see ülesehitus, kus arendatakse paralleelselt kahte liini - üks toimub minevikus, üks olevikus. Ja siis lõpuks (oh üllatust!) saame teada, et need kaks on omavahel seotud. See pole enam huvitav. Siin ta otseselt ei seganud, aga kas ta vajalik oli... Mulle meeldinuks, kui alanukski nii et Tere, mina olen Evelyn Hugo ja nüüd järgneb minu elulugu.
    Lobedalt loetav. Suhteliselt paks raamat on aja olemasolul võimalik üsna ruttu läbi lugeda. 
  • Emotsioonid
    Kottis, aga võinuks oluliselt rohkem kottida.
  • Tegelased
    Ilmselgelt mängiti selle peale, et kuuldes sõnapaari seitse abielu tuleb inimestele meelde Elizabeth Taylor oma kaheksa abieluga. Ja kuuldes sõnapaari blond sekspomm meenub Marilyn Monroe. Mõlemad olid ka enam või vähem Evelyn Hugo eakaaslased. 
    Ma arvan, et täitsa kaval lüke sihuke tegelane teha. Sest kui lugeja tunneb, et tegelane on talle natuke tuttav, siis on pool konksu juba sisse visatud. Fan fiction töötab ka samal põhimõttel.
    Teised tegelased olidki lihtsalt kõrvaltegelased. Otse üleliigsed ei tundunud, aga ilma Evelynita ka suurt midagi ei tähendanud.
  • Atmosfäär
    See justkui pidi olema oluline, et tegevus(e algus) on 1950ndatel ja 60ndatel, aga tegelikult oleks vist võinud ükskõik mis ajal tegevus olla. Nojah, ehk vaid selle välja toomine, et tollal olid Hollywoodi näitlejad konkreetsete filmistuudiotega seotud ja see mõjutas nende karjääre.
  • Mõtete ärgitamine
    Eks natuke ju mõtled, et inimesed teevad kuulsuse ja sära nimel igasuguseid asju ja pole minu asi hukka mõista, kui see ongi nende eesmärk. (Muidugi võib vaielda, kas need siin siiski ainsad eesmärgid olid.)
Ja et sa pead olema valmis eitama oma päritolu, valmis tegema oma kehast tarbeeseme, valmis headele inimestele valetama, ohverdama need, keda armastad selle nimel, mida teised sinust arvavad, ja valima üha uuesti ja uuesti enda võltsi versiooni, kuni unustad, kellena sa alustasid või miks sa üldse selle kõigega tegelema hakkasid. 
  • Lõpp
    Evelyni loo lõpplahendus oli ettearvatav. Monique'i raev oli minu jaoks natuke kistud. Noh, vähemalt see läks tal ruttu üle. (Oi, spoilerid vist.)
  • Kestev mõju
    Minu jaoks ilmselt pole kestvat mõju. Aga. Miks ma seda raamatut üldse lugesin oli see, et kogu maailm tundub seda väga imetlevat. Tee otsing 21. sajandi raamatud, millest võiks saada klassika ja see tuleb koos Zafóni "Tuule varjuga" esimesena välja. Lisaks kõik inimesed, keda olen kuulnud või lugenud selle kohta midagi ütlemas, on arvanud, et see on midagi erilist. Minu jaoks oli lihtsalt tavalisest natuke parem selle žanri teos. Pole sellele peale lõpetamist mõelnud. Aga kui keegi suvatseb sellest filmi või seriaali teha, siis kahtlemata vaatan, sest see on ekraanile võib-olla veel paremini sobiv lugu kui raamatusse. 
  • Sisuväline
    Normaalne tõlge. Kaanepildi suurim fänn ei ole. (Aga tundub, et raamat on mitmetes keeltes sarnase kaanepildiga.) Roheline kleit on ju ilus roheline, aga kuidagi ei teki pilti vaadates selle ajastu meeleolu, mis võiks tekkida. Mis kleitidesse puutub, siis olin lootusrikas, et mõni fänn on need raamatus olnud kirjeldusi ja oma fantaasiat kasutades üles joonistanud, aga ei leidnud muud kui vaid interpretatsioone rohelisest kleidist.



Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...