Ajakirjas Vivant töötav noor ajakirjanik Monique saab pakkumise intervjueerida Evelyn Hugot. Kusagil 80-aastane proua oli (eriti) 1950.-1960. aastail suur täht ja nõutud näitleja. Nüüd on ta otsustanud rääkida ausalt ära loo oma elust, sealhulgas seitsmest abielust ja elu armastusest. Ta seab tingimuse, et räägib loo ainult Monique'ile, ükski teine ajakirjanik ei sobi. Noh, saagu nii. Hakkabki rääkima. Nagu arvata võib, erineb avalikkusele näidatav elu tihti tegelikkusest.
- Sisu
Hea lugu on kõva sõna. See on hea lugu. Kui keegi pärisbiograafiana avaldaks loo oma elust ja seitsmest abielust, siis ma suure tõenäosusega seda ei loeks, aga ilukirjandusena on elulugu mu lemmikuid. Sest kui valida saab, siis valin novelli asemel romaani ja lühikese kestusaja asemel pika. (Filmi asemel seriaali ka.) Saab suurema, põhjalikuma ja pikema pildi.
Meeldis kerge muinasjutulisus. Ilus vaene tüdruk sai rikkaks, tal oli s e i t s e abikaasat ja ta pani oksjonile k a k s t e i s t kleiti.
Kohati tundus liiga ilmselt konstrueeritud - tundub, et on aeg järgmise abikaasa jaoks, noh, toome siis mingi täiesti uue tegelase järsku sisse. - Stiil
Miskipärast on jätkuvalt väga populaarne see ülesehitus, kus arendatakse paralleelselt kahte liini - üks toimub minevikus, üks olevikus. Ja siis lõpuks (oh üllatust!) saame teada, et need kaks on omavahel seotud. See pole enam huvitav. Siin ta otseselt ei seganud, aga kas ta vajalik oli... Mulle meeldinuks, kui alanukski nii et Tere, mina olen Evelyn Hugo ja nüüd järgneb minu elulugu.
Lobedalt loetav. Suhteliselt paks raamat on aja olemasolul võimalik üsna ruttu läbi lugeda. - Emotsioonid
Kottis, aga võinuks oluliselt rohkem kottida. - Tegelased
Ilmselgelt mängiti selle peale, et kuuldes sõnapaari seitse abielu tuleb inimestele meelde Elizabeth Taylor oma kaheksa abieluga. Ja kuuldes sõnapaari blond sekspomm meenub Marilyn Monroe. Mõlemad olid ka enam või vähem Evelyn Hugo eakaaslased.
Ma arvan, et täitsa kaval lüke sihuke tegelane teha. Sest kui lugeja tunneb, et tegelane on talle natuke tuttav, siis on pool konksu juba sisse visatud. Fan fiction töötab ka samal põhimõttel.
Teised tegelased olidki lihtsalt kõrvaltegelased. Otse üleliigsed ei tundunud, aga ilma Evelynita ka suurt midagi ei tähendanud. - Atmosfäär
See justkui pidi olema oluline, et tegevus(e algus) on 1950ndatel ja 60ndatel, aga tegelikult oleks vist võinud ükskõik mis ajal tegevus olla. Nojah, ehk vaid selle välja toomine, et tollal olid Hollywoodi näitlejad konkreetsete filmistuudiotega seotud ja see mõjutas nende karjääre. - Mõtete ärgitamine
Eks natuke ju mõtled, et inimesed teevad kuulsuse ja sära nimel igasuguseid asju ja pole minu asi hukka mõista, kui see ongi nende eesmärk. (Muidugi võib vaielda, kas need siin siiski ainsad eesmärgid olid.)
Ja et sa pead olema valmis eitama oma päritolu, valmis tegema oma kehast tarbeeseme, valmis headele inimestele valetama, ohverdama need, keda armastad selle nimel, mida teised sinust arvavad, ja valima üha uuesti ja uuesti enda võltsi versiooni, kuni unustad, kellena sa alustasid või miks sa üldse selle kõigega tegelema hakkasid.
- Lõpp
Evelyni loo lõpplahendus oli ettearvatav. Monique'i raev oli minu jaoks natuke kistud. Noh, vähemalt see läks tal ruttu üle. (Oi, spoilerid vist.) - Kestev mõju
Minu jaoks ilmselt pole kestvat mõju. Aga. Miks ma seda raamatut üldse lugesin oli see, et kogu maailm tundub seda väga imetlevat. Tee otsing 21. sajandi raamatud, millest võiks saada klassika ja see tuleb koos Zafóni "Tuule varjuga" esimesena välja. Lisaks kõik inimesed, keda olen kuulnud või lugenud selle kohta midagi ütlemas, on arvanud, et see on midagi erilist. Minu jaoks oli lihtsalt tavalisest natuke parem selle žanri teos. Pole sellele peale lõpetamist mõelnud. Aga kui keegi suvatseb sellest filmi või seriaali teha, siis kahtlemata vaatan, sest see on ekraanile võib-olla veel paremini sobiv lugu kui raamatusse. - Sisuväline
Normaalne tõlge. Kaanepildi suurim fänn ei ole. (Aga tundub, et raamat on mitmetes keeltes sarnase kaanepildiga.) Roheline kleit on ju ilus roheline, aga kuidagi ei teki pilti vaadates selle ajastu meeleolu, mis võiks tekkida. Mis kleitidesse puutub, siis olin lootusrikas, et mõni fänn on need raamatus olnud kirjeldusi ja oma fantaasiat kasutades üles joonistanud, aga ei leidnud muud kui vaid interpretatsioone rohelisest kleidist.
