Otse põhisisu juurde

Taylor Jenkins Reid "Evelyn Hugo seitse abikaasat"



Ajakirjas Vivant töötav noor ajakirjanik Monique saab pakkumise intervjueerida Evelyn Hugot. Kusagil 80-aastane proua oli (eriti) 1950.-1960. aastail suur täht ja nõutud näitleja. Nüüd on ta otsustanud rääkida ausalt ära loo oma elust, sealhulgas seitsmest abielust ja elu armastusest. Ta seab tingimuse, et räägib loo ainult Monique'ile, ükski teine ajakirjanik ei sobi. Noh, saagu nii. Hakkabki rääkima. Nagu arvata võib, erineb avalikkusele näidatav elu tihti tegelikkusest.

  • Sisu
    Hea lugu on kõva sõna. See on hea lugu. Kui keegi pärisbiograafiana avaldaks loo oma elust ja seitsmest abielust, siis ma suure tõenäosusega seda ei loeks, aga ilukirjandusena on elulugu mu lemmikuid. Sest kui valida saab, siis valin novelli asemel romaani ja lühikese kestusaja asemel pika. (Filmi asemel seriaali ka.) Saab suurema, põhjalikuma ja pikema pildi.
    Meeldis kerge muinasjutulisus. Ilus vaene tüdruk sai rikkaks, tal oli s e i t s e abikaasat ja ta pani oksjonile k a k s t e i s t kleiti.
    Kohati tundus liiga ilmselt konstrueeritud - tundub, et on aeg järgmise abikaasa jaoks, noh, toome siis mingi täiesti uue tegelase järsku sisse. 
  • Stiil
    Miskipärast on jätkuvalt väga populaarne see ülesehitus, kus arendatakse paralleelselt kahte liini - üks toimub minevikus, üks olevikus. Ja siis lõpuks (oh üllatust!) saame teada, et need kaks on omavahel seotud. See pole enam huvitav. Siin ta otseselt ei seganud, aga kas ta vajalik oli... Mulle meeldinuks, kui alanukski nii et Tere, mina olen Evelyn Hugo ja nüüd järgneb minu elulugu.
    Lobedalt loetav. Suhteliselt paks raamat on aja olemasolul võimalik üsna ruttu läbi lugeda. 
  • Emotsioonid
    Kottis, aga võinuks oluliselt rohkem kottida.
  • Tegelased
    Ilmselgelt mängiti selle peale, et kuuldes sõnapaari seitse abielu tuleb inimestele meelde Elizabeth Taylor oma kaheksa abieluga. Ja kuuldes sõnapaari blond sekspomm meenub Marilyn Monroe. Mõlemad olid ka enam või vähem Evelyn Hugo eakaaslased. 
    Ma arvan, et täitsa kaval lüke sihuke tegelane teha. Sest kui lugeja tunneb, et tegelane on talle natuke tuttav, siis on pool konksu juba sisse visatud. Fan fiction töötab ka samal põhimõttel.
    Teised tegelased olidki lihtsalt kõrvaltegelased. Otse üleliigsed ei tundunud, aga ilma Evelynita ka suurt midagi ei tähendanud.
  • Atmosfäär
    See justkui pidi olema oluline, et tegevus(e algus) on 1950ndatel ja 60ndatel, aga tegelikult oleks vist võinud ükskõik mis ajal tegevus olla. Nojah, ehk vaid selle välja toomine, et tollal olid Hollywoodi näitlejad konkreetsete filmistuudiotega seotud ja see mõjutas nende karjääre.
  • Mõtete ärgitamine
    Eks natuke ju mõtled, et inimesed teevad kuulsuse ja sära nimel igasuguseid asju ja pole minu asi hukka mõista, kui see ongi nende eesmärk. (Muidugi võib vaielda, kas need siin siiski ainsad eesmärgid olid.)
Ja et sa pead olema valmis eitama oma päritolu, valmis tegema oma kehast tarbeeseme, valmis headele inimestele valetama, ohverdama need, keda armastad selle nimel, mida teised sinust arvavad, ja valima üha uuesti ja uuesti enda võltsi versiooni, kuni unustad, kellena sa alustasid või miks sa üldse selle kõigega tegelema hakkasid. 
  • Lõpp
    Evelyni loo lõpplahendus oli ettearvatav. Monique'i raev oli minu jaoks natuke kistud. Noh, vähemalt see läks tal ruttu üle. (Oi, spoilerid vist.)
  • Kestev mõju
    Minu jaoks ilmselt pole kestvat mõju. Aga. Miks ma seda raamatut üldse lugesin oli see, et kogu maailm tundub seda väga imetlevat. Tee otsing 21. sajandi raamatud, millest võiks saada klassika ja see tuleb koos Zafóni "Tuule varjuga" esimesena välja. Lisaks kõik inimesed, keda olen kuulnud või lugenud selle kohta midagi ütlemas, on arvanud, et see on midagi erilist. Minu jaoks oli lihtsalt tavalisest natuke parem selle žanri teos. Pole sellele peale lõpetamist mõelnud. Aga kui keegi suvatseb sellest filmi või seriaali teha, siis kahtlemata vaatan, sest see on ekraanile võib-olla veel paremini sobiv lugu kui raamatusse. 
  • Sisuväline
    Normaalne tõlge. Kaanepildi suurim fänn ei ole. (Aga tundub, et raamat on mitmetes keeltes sarnase kaanepildiga.) Roheline kleit on ju ilus roheline, aga kuidagi ei teki pilti vaadates selle ajastu meeleolu, mis võiks tekkida. Mis kleitidesse puutub, siis olin lootusrikas, et mõni fänn on need raamatus olnud kirjeldusi ja oma fantaasiat kasutades üles joonistanud, aga ei leidnud muud kui vaid interpretatsioone rohelisest kleidist.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...