Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #7 Rumeenia Maria

Rumeenia kuninganna Maria (1875-1938)


Marie Alexandra Victoria sündis 1875.aastal Suurbritannias. Tema isa oli prints Alfred (ja vanaema  kuniganna Victoria), ema oli nime poolest Maria, Vene tsaar Aleksander II tütar. Nii et jälle üks tütarlaps, kelle kõik vanavanemad olid monarhid.

Marial oli 1 vend ja 3 õde, tema ise oli vanuselt teine laps. Maria hüüdnimi peres oli Missy, õdedel Ducky, Sandra ja Baby Bee. Vend Alfrediga läks halvasti- suri 25-aastasena juba (lasi end maha). Isa Alfred oli sõjaväelise tegevuse tõttu tihti kodust ära ja lapsed olid põhiliselt ema kasvatada. Lapsed olid samas ikkagi anglikaani usku ristitud ja polnud ema järgi õigeusklikud (ema Maria sellega muidugi rahul polnud).

Kui Maria oli 11-aastane, kolis pere isa töökohustuste tõttu Maltale. Seal oldud aega on Maria meenutanud oma elu kõige õnnelikumana. Muuhulgas kinkis ema talle valge hobuse, kellega ta igapäevaselt ratsutamas käis, Maltal tabas teda ka esimene armastus- üks isa laevakaptenitest. Lapsed suhtlesid tollal lähedalt ka oma nõo tulevase kuninga George V-ga.

Noor Maria.
1889.aastal kolis pere Saksamaale Coburgi. Siin pandi varasemast rohkem rõhku laste kultuurilisele harimisele (muusikale, kunstile, teatrile). Pereema korraldas ka talvepidusid, kus lapsed said uisutada ja jäähokit mängida.

Kui Maria abiellumisikka jõudis, oli üheks võimalikuks kosilaseks seesama mainitud George V (tollal lihtsalt prints George). Kosjad jäid katki, sest paari emad polnud asjaga pärid. Maria emale ei meeldinud muuhulgas see, et George ja Maria olid nõod ja nõbudevaheline abiellumine polnud õigeusus soositud (can't say I disagree).

Mariale leiti meheks Rumeenia kroonprints Ferdinand. (Maria vanaemale kuninganna Victoriale see variant küll väga ei istunud, sest Rumeenia poliitiline olukord oli juba pigem ebastabiiline.) Pulmad toimusid 1893.aastal Saksamaal, arvutus näitab, et Maria oli siis 17-aastane. Pulmatseremooniaid peeti kolm: ilmalik, anglikaani ja katolik (Ferdinandi usk).

Abielus olid Maria ja Ferdinandi esimesed aastad pigem keerulised, aga hiljem said neist head sõbrad. Paaril sündis 6 last- 3 poega ja 3 tütart. Vanimast pojast sai järgmine Rumeenia kuningas Carol, tütred Elisabeth ja Marie said abielu kaudu vastavalt Kreeka ja Jugoslaavia kuningannaks. (Seetõttu kutsuti Mariat Balkani ämmaks.)

Maria noorim tütar Ileana, Rumeenias väga populaarne.
Abiellus Austriasse. Vanaduspõlves asutas USAs
Põhja-Ameerika esimese ingliskeelse õigeusu kloostri
ja oli elu lõpuni nunn.
Rumeenia inimeste poolt võeti Maria hästi vastu, aga tema ise ei suutnud sealolekuga hästi harjuda. Elukoha ruumid olid tema meelest sakslaslikult raskepärased, tema iseloom ja käitumine tekitasid õukonnas küsimusi ja konflikte. Ja nii edasi.

Sellega seoses (või mitte?) oli Marial aegade jooksul mitmeid lähedasi meessoost sõpru (mõni nimetaks neid armukesteks), nende hulgas näiteks Waldorf Astor. Mõned kuulujututajad arvasid, et mõni Maria lastest polnudki Ferdinandi oma.

1914. aastal sai Ferdinand Rumeenia kuningaks ja Maria seega kuningannaks. Põhiküsimuseks sai see, kes Rumeenia peaks maailmasõtta astuma või mitte. Maria arvas, et peaks Antanti riikidega liituma ja andis sellest mõttest ka abikaasale valjuhäälselt märku. (Üldse oli ta päris jõuline kuju, kui parajasti tahtis olla.) Rumeenia astuski sõtta. Maria igapäevaseks tegevuseks sai nüüd Rumeenia Punase Risti toetamine ja õena töötamine.

Kuningapaari kroonimine toimus alles 1922.aastal. Ferdinand kroonis ennast kõigepealt ise ja siis oma naise.
Maria oma kroonimisehteis.
Kroon on tehtud Transilvaania kullast.
Kroonimispidustused olid sama uhked kui see kroon.
(Huvitav, kas ta peal on raske?)
1926.aastal astus Maria õigeusku, öeldes ise põhjenduseks soovi oma rahvale lähemal olla. 1927.aastal suri kuningas Ferdinand ja kuningaks sai Maria pojapoeg Mihai (ühtlasi viimane Rumeenia kuningas, sünd. 1921). Marie suri 1938.aastal.

Eesti keeles on ilmunud Maria autobiograafia "Ühe kuninganna elu".

Kes on luulesõber, leiab kuninganna Maria ka ühest Dorothy Parkeri luuletusest:
Oh, life is a glorious cycle of song,
A medley of extemporanea;
And love is a thing that can never go wrong;
And I am Marie of Roumania.
Lõpetuseks väike valik sellest, mida internet kuninganna Maria kohta pakkus. Olen mina ka igasuguseid guugeldanud, aga sihukest saaki pole veel olnud. Peale vajutades saab lähemalt vaadata. Ekstravagantne on vist see sõna.





Wiki

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...