Lugesin ühte raamatut, mis tekitas minus küsimuse. Kui (väidetavalt) on olemas näidendid, mis ongi kirjutatud ainult lugemiseks (ja mitte lavastamiseks), kas on siis olemas ka raamatud, mis on kirjutatud ainult sellepärast, et autoril on olnud mõnus kirjutada?
Raamat, kus midagi otseselt ei juhtu (on ainult mingi hulga tegelaste kirjeldus ja kirjutaja arvamus neist) jätab vägisi sellise mulje. Korra mõtlesin, et selline raamat on nagu kellegi isiklik päevik, aga vist ikka pole ka, päevikus on kindlasti sündmused ja kirjutaja üsna erksad tunded.
Sellegipoolest ma arvan, et see raamat/autor võiks vabalt mingi Nobeli vms preemia saada. Tihtilugu maisaa aru noist preemiasaajatest. Ja tihtilugu see, kui hea on mingit raamatut lugeda, pole seotud sellega kui heaks raamatuks teda üldiselt peetakse.
Ja üldse. Praegu hakkasin teisest küljest mõtlema, et kirjutada sellist raamatut, kus midagi ei juhtu, võib olla ju hoopis paganama raske. Sest sündmuste kirjeldustesse laskumine on ju kõige lihtsam tee, mida mööda minna. Äkki tal siis polnudki seda nii mõnus kirjutada. Peaks küsima.
Raamat, kus midagi otseselt ei juhtu (on ainult mingi hulga tegelaste kirjeldus ja kirjutaja arvamus neist) jätab vägisi sellise mulje. Korra mõtlesin, et selline raamat on nagu kellegi isiklik päevik, aga vist ikka pole ka, päevikus on kindlasti sündmused ja kirjutaja üsna erksad tunded.
Sellegipoolest ma arvan, et see raamat/autor võiks vabalt mingi Nobeli vms preemia saada. Tihtilugu maisaa aru noist preemiasaajatest. Ja tihtilugu see, kui hea on mingit raamatut lugeda, pole seotud sellega kui heaks raamatuks teda üldiselt peetakse.
Ja üldse. Praegu hakkasin teisest küljest mõtlema, et kirjutada sellist raamatut, kus midagi ei juhtu, võib olla ju hoopis paganama raske. Sest sündmuste kirjeldustesse laskumine on ju kõige lihtsam tee, mida mööda minna. Äkki tal siis polnudki seda nii mõnus kirjutada. Peaks küsima.
Kommentaarid