Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #8 Suurbritannia Mary

Suurbritannia kuninganna Mary (1867-1953)

 


Victoria Mary Augusta Louise Olga Pauline Claudine Agnes (nimi jällegi on märkimisväärne) sündis 1867.aastal Inglismaal, kuigi tiitli poolest oli ta rohkem nagu Saksamaa jagu. Tema isa nimelt oli Saksamaal asuva Tecki (alati võlgades olev) hertsog. Ema oli Mary Adelaide- kunagise Suurbritannia kuninga George III lapselaps. Mary oli kõige vanem laps, peale teda oli veel kolm poissi. Mary hüüdnmi oli May (tema sünnikuu järgi).

Mary mehelesaamisega oli (minu jaoks) kentsakas lugu. Nimelt oli ta kõigepealt kihlatud Suurbritannia prints Albert Victoriga (4.postituse kuninganna Maudi vend), see aga suri 1892.aastal gripi tagajärjel tekkinud kopsupõletikku. 1893.aastal jõudsid asjad nii kaugele, et Mary abiellus hoopis Albert Victori venna George'iga (tulevane kuningas George V).

Mary ja George'i kihlusfoto
Pulmade puhul püüti olla väga tähelepanelikud, et mitte solvata Albert Victori mälestust, aga samas tekitas pulm ikka üldsuses elevust ka. Naisteajakirjad keskendusid Mary pruutkleidi detailsele tutvustamisele ja rahvahulgad kogunesid pulmapäeval tänavatele. Muide, see oli esimene kuninglik pulm, kus pruut ja peig Buckinghami palee rõdul inimesi tervitamas käisid.

Kuldkäevõru (teemantide, rubiini ja safiiriga)-
pulmakink Maryle tema mehe õdedelt Victorialt ja Maudilt.
Lapsi sündis paaril 6: 5 poega ja 1 tütar. Vanim poeg oli hiljem lühiajaliselt kuningaks saanud Edward VIII (Wallis Simpsoni abikaasa), vanuselt järgmine hiljem pikemaajaliselt kuningas olnud George VI. 3 ülejäänud pojast 2 abiellusid tähtsate naistega ja üks suri teismelisena. Ainus tütar oli nime poolest ka Mary.

Mary ja tema tütar Mary
20.sajandi algusaastail reisisid Mary ja George seoses esinduskohustustega palju ringi, eriti just Briti impeeriumi riikides (Kanadas, Indias, Uus-Meremaal näiteks). 1910.aastal said neist kuningas George V ja kuninganna Mary. Maiteagi, mis nad siis tegid. Kindlasti reisisid veel.

1936.aastal George V suri ja kuningaks sai tema poeg Edward VIII. Kui viimane Wallis Simpsoniga abielluda tahtis, oli Mary pehmelt öeldes selle vastu. Edward astus tagasi ja Mary keskendas ka tähelepanu oma järgmisele kuningaks saanud pojale George VI-le. Mary käis George'i tütarde Elizabethi ja Margaretiga mööda Londoni galeriisid ja muuseume, soovides pakkuda tüdrukutele kultuurilisi enseharimisvõimalusi.
Kuninganna Mary ja tema lapselaps
tulevane kuninganna Elizabeth II
(nende sugulus on küll üsna selgesti näha)
Mary oli veel elus, kui Elizabeth (1952.a.) kuningannaks sai, aga suri enne Elizabethi kroonimispidustusi 1953.aastal.

Kuninganna Mary, tema poeg kuningas George VI,
kuninganna Elizabeth II ja väike prints Charles.
Aasta võiks olla 1948 või 1949.
(Mulle meeldivad põlvkondi näitavad pildid.)
Mary järgi on nimetatud laevu, on ju praegugi üks tohutu suur Queen Mary olemas. Koole on ka kuninganna Mary nimelisi ja Antarktikas asub Queen Mary Land.

Claire Bloom kuninganna Maryna filmis "Kuninga kõne"
Kuninganna Mary on Ühendkuningriigi kuningannadest kindlasti kõige säravam selle sõna otseses mõttes- ta armastas väga igasuguseid kalliskividega vidinaid. Või nagu ütleb üks teravmeelne blogija: ta oli kuninganna, kes tõepoolest mängis oma mänguasjadega. Mary kogus just eriti perekondliku väärtusega ehteid ja tal oli eraldi arvepidamine selle kohta, milliseid ehteid ta mingite riietega mingite sündmuste puhul kandis. Pole ka imestada- kuna tema jaoks polnud probleem kanda korraga mitut kaelakeed, prossi ja käevõru, siis oli tõesti hea, kui kõik kantav oli üles märgitud. (Juhuks, kui midagi ära kadus vms.)

Aga kui natuke otsest blingi ka siia panna, siis Mary tiaaradest kuulsaim on ilmselt Suurbritannia ja Iirimaa Tüdrukute tiaara. Selle sai ta pulmakingiks noidsamu tüdrukuid esindanud komitee käest, kes kingi tarvis korjanduse tegi.

The Girls of Great Britain and Ireland tiara
on Elizabeth II lemmikuid.
Nüüd sai küll pilte rohkem kui juttu vist, aga see pidigi tänapäeva inimese teema olema ju ;)

Wiki

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...