Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938)


Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid. 

Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V.

Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel.

1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander.

Pulmapilt (peale vajutades läheb suuremaks). Pruut kummardab
kuninganna Victoria ees. Kuningannast paremal on Maudi vanemad.
Victoria selja taga olev habemik on Maudi vend tulevane George V.

Võimalik, et Victoria kõval istuv naine on peigmehe ema Louise
ja tema selja taga peigmehe isa Frederik.
Pruudi loor on muide kingitus vanaema Victorialt.
1905. aastal läks huvitavaks. Norra, mis oli seni olnud unioonis Rootsiga (seetõttu olid Rootsi kuningad ka Norra kuningad), otsustas, et hakkab omaette olema. Siis oli eraldi kuningat ka vaja ja see ettepanek tehti Maudi abikaasa Carlile. Väidetavalt oli valikus oma roll ka sellel, et Carli naine oli briti printsess. Carl võttis pakkumise vastu ja temast sai Norra kunigas nimega Haakon VII, tema Alexandrina sündinud poja Norra nimeks sai Olav. Kuningapaari kroonimine toimus 1906. aastal Trondheimi Nidarosi katedraalis.

Üüratu (ilus) Nidarosi katedraal,
maailma põhjapoolseim keskaegne katedraal.
Et uut kuningapaari võimalikult norrapärasena näidata, tehti neist esimestel valitsusaastatel mitmeid pildiseeriaid, kus nad norra rahvariietes olid või näiteks suusatasid (sest juba siis sündisid kõik norralased, suusad jalas). Südames jäi Maud siiski britiks, kes üritas ühildada Norras olemist ja britiks olemist, näiteks oli tal Norras oma inglise stiilis aed. Kodumaal käis ta ka tihti, sest põhjamaa talved olid tema jaoks liiga külmad. Samas sai ta aru, et tema poeg on Norra troonipärija ja tuleb kasvatada üles norralasena.

Kuningas ja kuninganna suuskadel aastal 1906.
Maud ei armastanud tähelepanu ega esinemisi ning oli avalikkuse ees pigem reserveeritud. Eraelus olla ta olnud tugev isiksus, hea huumorisoonega ka. Avalikkuse ees siiski tegutseda tuli ja Maud tegeles muidugi heategevusega nagu kõik kuningannad. Tema tegevuse põhiobjektideks olid lapsed ja loomad, ka naiste õiguste eest seisis. 

Viimaseid kordi, kui kuninganna Maudi avalikkuse ees nähti oli 1937. aastal Suurbritannias vennapoja George VI kroonimisel. (Siit lihtne tehe, et Maud oli Elizabeth II vanatädi.)

Kuninganna Maud (keskel) koos poja ja tolle naisega
George VI kroonimispidustustel.
Maud suri 1938. aastal Inglismaal. Ta oli praeguse Norra kuninga Harald V (sünd. 1937) vanaema. Maudi nime on Norra kuningaperes edaspidigi kasutatud- Harald V õe Astridi üks eesnimesid on Maud, samuti on see Harald V ühe lapselapse nimi.

Maud oli oma aja stiiliikoon, tema kleitidest on hiljem näitusi tehtud. Mõnigaid näiteid tema garderoobist vaata siit. Minul jääb tema nooruspõlve pilte vaadates ausalt öelda hing kinni, sest tema keskkoht on täiesti sipelgaks tõmmatud.

Maudi kaudu tulid Norrasse mitmed praegugi kasutatavad ehted. Kuulsaim neist on ehk pärlite ja teemantidega tiaara, mille Maud sai vanematelt pulmakingiks (vt ka postituse 1. pilti). 1995.aastal saatis Norra praegune kuninganna Sonja selle Londonisse hindamiseks ja parandamiseks, aga seal sattus kaunis tiaara röövlite saagiks. Nö kahjutasuks tegi juveeliäri kadunud tiaara asenduse, mis on Norra kuningapere liikmete poolt palju kasutust leidnud.
Kuninganna Sonja tiaara vana versiooniga
ja tema tütar Märtha Louise uuega.
Kuninganna Maudi nime kannab Norras üks magustoit, samuti on tema järgi nime saanud kuninganna Maudi maa ja mäed Antarktikas. Roald Amundsenil oli laev nimega Maud ja Kanadas asub Kuninganna Maudi laht. Noh ja nii edasi.

Info ikka wikist ja siit ja siit.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...