Otse põhisisu juurde

David Copperfield, see esialgne

Käisin nädalavahetusel poes, sellises, mis muuhulgas DVD-sid müüb, ja leidsin sealt soodsa pakkumise ühe "David Copperfieldi" DVD näol. Paraku polnud see küll see versioon, mida ma eelistanud oleks, kus noort Davidit mängib Daniel Radcliffe ja tädi Trotwoodi Maggie Smith. Kui kellelgi aimu on, kust seda versiooni saaks, siis ma ei pahandaks ka teada saades.

Igal juhul. See, mille mina ostsin, oli versioon aastast 2000. Kuna Davidit (noormehena) mängis Hugh Dancy, kelle vastu  mul üldiselt midagi pole, ja tädi Trotwoodi Sally Field, kes ju lausa vana kaardiväe hulka kuulub, siis julgesin soetada.

Hakkasin kohe vaatama ka. Päris kauaks jätkus, kaks korda poolteist tundi. Ja ma pean ütlema, kohe alguses tekkis mul sama küsimus, mis raamatutki lugedes- miks kõik Davidi vastu nii halvad on? Raamatu lugemisega ma omal ajal muide ainult 70. leheküljeni jõudsingi, sest ilgelt üle viskas see mustvalge maailm, kus osad olid nii pahad, et kole hakkas, ja teised (sh vaene väike David), olid nii-nii head. Need viimased küll kuigivõrd domineerima ei pääsenud, kogu aeg käis mingi pahadepoolne nüpeldamine ja ärapanemine.

Kas Charles Dickens polnud kirjanduses mitte realismi esindaja? Realism võiks olla selline žanr, kus kujutatakse ümbritsevaid olusid tõepäraselt. Sellega olen "David Copperfieldi" puhul isegi nõus. Sellega, et realismis on kangelaseks tavaline inimene, samuti.

Aga kuhu alla sobituks see, et tuleb mingi mees, kes annab väiksele poisile lihtsalt peksa? Siis tuleb järgmine mees (eelmise sõber) ja annab poisile ka peksa. Kas see peaks olema ühiskonnakriitika? Tõenäoliselt ongi ja ühiskonnakriitikaga mul probleemi pole. Mind vist häiris hoopis see, et see peks tuli suht lambist. Jah. Mulle meeldivad rohkem sellised teosed, kus natuke avatakse ka tagamaid, miks keegi kedagi peksab. Sest päris elus tahaks ikka ka mõelda, et inimesel, kes mingil moel käitub, on selleks põhjused, ta pole sündinud mingi evilheartina, kes igal võimalusel tahab kellelegi nuuti anda. Ja kui realismi üks tunnuseid on see, et rõhutatakse ümbritsevate olude mõju tegelastele, siis oleks ju väga hea välja tuua, mis olud ja tegurid need on, mis kedagi nii mõjutavad, et teisi peksma hakkab.

Ühesõnaga. Raamatut, kus kellegi halbadele tegudele põhjendusi ei tooda, on minul raske lugeda (emotsionaalselt raske, võiks öelda). Selliseid on ka raske lugeda, kus on põhjendustega halvad teod, aga seal mul on vähemalt võimalus püüda aru saada.

Muidugi võib öelda, et ega päriselus ka ju alati tea inimeste käitumise põhjusi. Aga I'll tell you. Raamatus on autoril võimalik ise otsustada, mida ta sinna kirjutab.

See kirjutis siin on vist üks paras rant. Läksin sõnaraamatust otsima, kuidas seda sõna võiks eesti keelde panna. Muuhulgas pakutakse sõna "pahmeldama". See kirjutis siin on vist üks paras pahmeldus.

Aga mis DVD pealt vaadatud filmiversiooni puutub, siis Sally Field tegi täitsa usutavat mitteameeriklase häält.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...