Otse põhisisu juurde

David Copperfield, see esialgne

Käisin nädalavahetusel poes, sellises, mis muuhulgas DVD-sid müüb, ja leidsin sealt soodsa pakkumise ühe "David Copperfieldi" DVD näol. Paraku polnud see küll see versioon, mida ma eelistanud oleks, kus noort Davidit mängib Daniel Radcliffe ja tädi Trotwoodi Maggie Smith. Kui kellelgi aimu on, kust seda versiooni saaks, siis ma ei pahandaks ka teada saades.

Igal juhul. See, mille mina ostsin, oli versioon aastast 2000. Kuna Davidit (noormehena) mängis Hugh Dancy, kelle vastu  mul üldiselt midagi pole, ja tädi Trotwoodi Sally Field, kes ju lausa vana kaardiväe hulka kuulub, siis julgesin soetada.

Hakkasin kohe vaatama ka. Päris kauaks jätkus, kaks korda poolteist tundi. Ja ma pean ütlema, kohe alguses tekkis mul sama küsimus, mis raamatutki lugedes- miks kõik Davidi vastu nii halvad on? Raamatu lugemisega ma omal ajal muide ainult 70. leheküljeni jõudsingi, sest ilgelt üle viskas see mustvalge maailm, kus osad olid nii pahad, et kole hakkas, ja teised (sh vaene väike David), olid nii-nii head. Need viimased küll kuigivõrd domineerima ei pääsenud, kogu aeg käis mingi pahadepoolne nüpeldamine ja ärapanemine.

Kas Charles Dickens polnud kirjanduses mitte realismi esindaja? Realism võiks olla selline žanr, kus kujutatakse ümbritsevaid olusid tõepäraselt. Sellega olen "David Copperfieldi" puhul isegi nõus. Sellega, et realismis on kangelaseks tavaline inimene, samuti.

Aga kuhu alla sobituks see, et tuleb mingi mees, kes annab väiksele poisile lihtsalt peksa? Siis tuleb järgmine mees (eelmise sõber) ja annab poisile ka peksa. Kas see peaks olema ühiskonnakriitika? Tõenäoliselt ongi ja ühiskonnakriitikaga mul probleemi pole. Mind vist häiris hoopis see, et see peks tuli suht lambist. Jah. Mulle meeldivad rohkem sellised teosed, kus natuke avatakse ka tagamaid, miks keegi kedagi peksab. Sest päris elus tahaks ikka ka mõelda, et inimesel, kes mingil moel käitub, on selleks põhjused, ta pole sündinud mingi evilheartina, kes igal võimalusel tahab kellelegi nuuti anda. Ja kui realismi üks tunnuseid on see, et rõhutatakse ümbritsevate olude mõju tegelastele, siis oleks ju väga hea välja tuua, mis olud ja tegurid need on, mis kedagi nii mõjutavad, et teisi peksma hakkab.

Ühesõnaga. Raamatut, kus kellegi halbadele tegudele põhjendusi ei tooda, on minul raske lugeda (emotsionaalselt raske, võiks öelda). Selliseid on ka raske lugeda, kus on põhjendustega halvad teod, aga seal mul on vähemalt võimalus püüda aru saada.

Muidugi võib öelda, et ega päriselus ka ju alati tea inimeste käitumise põhjusi. Aga I'll tell you. Raamatus on autoril võimalik ise otsustada, mida ta sinna kirjutab.

See kirjutis siin on vist üks paras rant. Läksin sõnaraamatust otsima, kuidas seda sõna võiks eesti keelde panna. Muuhulgas pakutakse sõna "pahmeldama". See kirjutis siin on vist üks paras pahmeldus.

Aga mis DVD pealt vaadatud filmiversiooni puutub, siis Sally Field tegi täitsa usutavat mitteameeriklase häält.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...