Otse põhisisu juurde

David Copperfield, see esialgne

Käisin nädalavahetusel poes, sellises, mis muuhulgas DVD-sid müüb, ja leidsin sealt soodsa pakkumise ühe "David Copperfieldi" DVD näol. Paraku polnud see küll see versioon, mida ma eelistanud oleks, kus noort Davidit mängib Daniel Radcliffe ja tädi Trotwoodi Maggie Smith. Kui kellelgi aimu on, kust seda versiooni saaks, siis ma ei pahandaks ka teada saades.

Igal juhul. See, mille mina ostsin, oli versioon aastast 2000. Kuna Davidit (noormehena) mängis Hugh Dancy, kelle vastu  mul üldiselt midagi pole, ja tädi Trotwoodi Sally Field, kes ju lausa vana kaardiväe hulka kuulub, siis julgesin soetada.

Hakkasin kohe vaatama ka. Päris kauaks jätkus, kaks korda poolteist tundi. Ja ma pean ütlema, kohe alguses tekkis mul sama küsimus, mis raamatutki lugedes- miks kõik Davidi vastu nii halvad on? Raamatu lugemisega ma omal ajal muide ainult 70. leheküljeni jõudsingi, sest ilgelt üle viskas see mustvalge maailm, kus osad olid nii pahad, et kole hakkas, ja teised (sh vaene väike David), olid nii-nii head. Need viimased küll kuigivõrd domineerima ei pääsenud, kogu aeg käis mingi pahadepoolne nüpeldamine ja ärapanemine.

Kas Charles Dickens polnud kirjanduses mitte realismi esindaja? Realism võiks olla selline žanr, kus kujutatakse ümbritsevaid olusid tõepäraselt. Sellega olen "David Copperfieldi" puhul isegi nõus. Sellega, et realismis on kangelaseks tavaline inimene, samuti.

Aga kuhu alla sobituks see, et tuleb mingi mees, kes annab väiksele poisile lihtsalt peksa? Siis tuleb järgmine mees (eelmise sõber) ja annab poisile ka peksa. Kas see peaks olema ühiskonnakriitika? Tõenäoliselt ongi ja ühiskonnakriitikaga mul probleemi pole. Mind vist häiris hoopis see, et see peks tuli suht lambist. Jah. Mulle meeldivad rohkem sellised teosed, kus natuke avatakse ka tagamaid, miks keegi kedagi peksab. Sest päris elus tahaks ikka ka mõelda, et inimesel, kes mingil moel käitub, on selleks põhjused, ta pole sündinud mingi evilheartina, kes igal võimalusel tahab kellelegi nuuti anda. Ja kui realismi üks tunnuseid on see, et rõhutatakse ümbritsevate olude mõju tegelastele, siis oleks ju väga hea välja tuua, mis olud ja tegurid need on, mis kedagi nii mõjutavad, et teisi peksma hakkab.

Ühesõnaga. Raamatut, kus kellegi halbadele tegudele põhjendusi ei tooda, on minul raske lugeda (emotsionaalselt raske, võiks öelda). Selliseid on ka raske lugeda, kus on põhjendustega halvad teod, aga seal mul on vähemalt võimalus püüda aru saada.

Muidugi võib öelda, et ega päriselus ka ju alati tea inimeste käitumise põhjusi. Aga I'll tell you. Raamatus on autoril võimalik ise otsustada, mida ta sinna kirjutab.

See kirjutis siin on vist üks paras rant. Läksin sõnaraamatust otsima, kuidas seda sõna võiks eesti keelde panna. Muuhulgas pakutakse sõna "pahmeldama". See kirjutis siin on vist üks paras pahmeldus.

Aga mis DVD pealt vaadatud filmiversiooni puutub, siis Sally Field tegi täitsa usutavat mitteameeriklase häält.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...