Käisin nädalavahetusel poes, sellises, mis muuhulgas DVD-sid müüb, ja leidsin sealt soodsa pakkumise ühe "David Copperfieldi" DVD näol. Paraku polnud see küll see versioon, mida ma eelistanud oleks, kus noort Davidit mängib Daniel Radcliffe ja tädi Trotwoodi Maggie Smith. Kui kellelgi aimu on, kust seda versiooni saaks, siis ma ei pahandaks ka teada saades.
Igal juhul. See, mille mina ostsin, oli versioon aastast 2000. Kuna Davidit (noormehena) mängis Hugh Dancy, kelle vastu mul üldiselt midagi pole, ja tädi Trotwoodi Sally Field, kes ju lausa vana kaardiväe hulka kuulub, siis julgesin soetada.
Hakkasin kohe vaatama ka. Päris kauaks jätkus, kaks korda poolteist tundi. Ja ma pean ütlema, kohe alguses tekkis mul sama küsimus, mis raamatutki lugedes- miks kõik Davidi vastu nii halvad on? Raamatu lugemisega ma omal ajal muide ainult 70. leheküljeni jõudsingi, sest ilgelt üle viskas see mustvalge maailm, kus osad olid nii pahad, et kole hakkas, ja teised (sh vaene väike David), olid nii-nii head. Need viimased küll kuigivõrd domineerima ei pääsenud, kogu aeg käis mingi pahadepoolne nüpeldamine ja ärapanemine.
Kas Charles Dickens polnud kirjanduses mitte realismi esindaja? Realism võiks olla selline žanr, kus kujutatakse ümbritsevaid olusid tõepäraselt. Sellega olen "David Copperfieldi" puhul isegi nõus. Sellega, et realismis on kangelaseks tavaline inimene, samuti.
Aga kuhu alla sobituks see, et tuleb mingi mees, kes annab väiksele poisile lihtsalt peksa? Siis tuleb järgmine mees (eelmise sõber) ja annab poisile ka peksa. Kas see peaks olema ühiskonnakriitika? Tõenäoliselt ongi ja ühiskonnakriitikaga mul probleemi pole. Mind vist häiris hoopis see, et see peks tuli suht lambist. Jah. Mulle meeldivad rohkem sellised teosed, kus natuke avatakse ka tagamaid, miks keegi kedagi peksab. Sest päris elus tahaks ikka ka mõelda, et inimesel, kes mingil moel käitub, on selleks põhjused, ta pole sündinud mingi evilheartina, kes igal võimalusel tahab kellelegi nuuti anda. Ja kui realismi üks tunnuseid on see, et rõhutatakse ümbritsevate olude mõju tegelastele, siis oleks ju väga hea välja tuua, mis olud ja tegurid need on, mis kedagi nii mõjutavad, et teisi peksma hakkab.
Ühesõnaga. Raamatut, kus kellegi halbadele tegudele põhjendusi ei tooda, on minul raske lugeda (emotsionaalselt raske, võiks öelda). Selliseid on ka raske lugeda, kus on põhjendustega halvad teod, aga seal mul on vähemalt võimalus püüda aru saada.
Muidugi võib öelda, et ega päriselus ka ju alati tea inimeste käitumise põhjusi. Aga I'll tell you. Raamatus on autoril võimalik ise otsustada, mida ta sinna kirjutab.
See kirjutis siin on vist üks paras rant. Läksin sõnaraamatust otsima, kuidas seda sõna võiks eesti keelde panna. Muuhulgas pakutakse sõna "pahmeldama". See kirjutis siin on vist üks paras pahmeldus.
Aga mis DVD pealt vaadatud filmiversiooni puutub, siis Sally Field tegi täitsa usutavat mitteameeriklase häält.
Igal juhul. See, mille mina ostsin, oli versioon aastast 2000. Kuna Davidit (noormehena) mängis Hugh Dancy, kelle vastu mul üldiselt midagi pole, ja tädi Trotwoodi Sally Field, kes ju lausa vana kaardiväe hulka kuulub, siis julgesin soetada.
Hakkasin kohe vaatama ka. Päris kauaks jätkus, kaks korda poolteist tundi. Ja ma pean ütlema, kohe alguses tekkis mul sama küsimus, mis raamatutki lugedes- miks kõik Davidi vastu nii halvad on? Raamatu lugemisega ma omal ajal muide ainult 70. leheküljeni jõudsingi, sest ilgelt üle viskas see mustvalge maailm, kus osad olid nii pahad, et kole hakkas, ja teised (sh vaene väike David), olid nii-nii head. Need viimased küll kuigivõrd domineerima ei pääsenud, kogu aeg käis mingi pahadepoolne nüpeldamine ja ärapanemine.
Kas Charles Dickens polnud kirjanduses mitte realismi esindaja? Realism võiks olla selline žanr, kus kujutatakse ümbritsevaid olusid tõepäraselt. Sellega olen "David Copperfieldi" puhul isegi nõus. Sellega, et realismis on kangelaseks tavaline inimene, samuti.
Aga kuhu alla sobituks see, et tuleb mingi mees, kes annab väiksele poisile lihtsalt peksa? Siis tuleb järgmine mees (eelmise sõber) ja annab poisile ka peksa. Kas see peaks olema ühiskonnakriitika? Tõenäoliselt ongi ja ühiskonnakriitikaga mul probleemi pole. Mind vist häiris hoopis see, et see peks tuli suht lambist. Jah. Mulle meeldivad rohkem sellised teosed, kus natuke avatakse ka tagamaid, miks keegi kedagi peksab. Sest päris elus tahaks ikka ka mõelda, et inimesel, kes mingil moel käitub, on selleks põhjused, ta pole sündinud mingi evilheartina, kes igal võimalusel tahab kellelegi nuuti anda. Ja kui realismi üks tunnuseid on see, et rõhutatakse ümbritsevate olude mõju tegelastele, siis oleks ju väga hea välja tuua, mis olud ja tegurid need on, mis kedagi nii mõjutavad, et teisi peksma hakkab.
Ühesõnaga. Raamatut, kus kellegi halbadele tegudele põhjendusi ei tooda, on minul raske lugeda (emotsionaalselt raske, võiks öelda). Selliseid on ka raske lugeda, kus on põhjendustega halvad teod, aga seal mul on vähemalt võimalus püüda aru saada.
Muidugi võib öelda, et ega päriselus ka ju alati tea inimeste käitumise põhjusi. Aga I'll tell you. Raamatus on autoril võimalik ise otsustada, mida ta sinna kirjutab.
See kirjutis siin on vist üks paras rant. Läksin sõnaraamatust otsima, kuidas seda sõna võiks eesti keelde panna. Muuhulgas pakutakse sõna "pahmeldama". See kirjutis siin on vist üks paras pahmeldus.
Aga mis DVD pealt vaadatud filmiversiooni puutub, siis Sally Field tegi täitsa usutavat mitteameeriklase häält.
Kommentaarid
Postita kommentaar