Otse põhisisu juurde

David Copperfield, see esialgne

Käisin nädalavahetusel poes, sellises, mis muuhulgas DVD-sid müüb, ja leidsin sealt soodsa pakkumise ühe "David Copperfieldi" DVD näol. Paraku polnud see küll see versioon, mida ma eelistanud oleks, kus noort Davidit mängib Daniel Radcliffe ja tädi Trotwoodi Maggie Smith. Kui kellelgi aimu on, kust seda versiooni saaks, siis ma ei pahandaks ka teada saades.

Igal juhul. See, mille mina ostsin, oli versioon aastast 2000. Kuna Davidit (noormehena) mängis Hugh Dancy, kelle vastu  mul üldiselt midagi pole, ja tädi Trotwoodi Sally Field, kes ju lausa vana kaardiväe hulka kuulub, siis julgesin soetada.

Hakkasin kohe vaatama ka. Päris kauaks jätkus, kaks korda poolteist tundi. Ja ma pean ütlema, kohe alguses tekkis mul sama küsimus, mis raamatutki lugedes- miks kõik Davidi vastu nii halvad on? Raamatu lugemisega ma omal ajal muide ainult 70. leheküljeni jõudsingi, sest ilgelt üle viskas see mustvalge maailm, kus osad olid nii pahad, et kole hakkas, ja teised (sh vaene väike David), olid nii-nii head. Need viimased küll kuigivõrd domineerima ei pääsenud, kogu aeg käis mingi pahadepoolne nüpeldamine ja ärapanemine.

Kas Charles Dickens polnud kirjanduses mitte realismi esindaja? Realism võiks olla selline žanr, kus kujutatakse ümbritsevaid olusid tõepäraselt. Sellega olen "David Copperfieldi" puhul isegi nõus. Sellega, et realismis on kangelaseks tavaline inimene, samuti.

Aga kuhu alla sobituks see, et tuleb mingi mees, kes annab väiksele poisile lihtsalt peksa? Siis tuleb järgmine mees (eelmise sõber) ja annab poisile ka peksa. Kas see peaks olema ühiskonnakriitika? Tõenäoliselt ongi ja ühiskonnakriitikaga mul probleemi pole. Mind vist häiris hoopis see, et see peks tuli suht lambist. Jah. Mulle meeldivad rohkem sellised teosed, kus natuke avatakse ka tagamaid, miks keegi kedagi peksab. Sest päris elus tahaks ikka ka mõelda, et inimesel, kes mingil moel käitub, on selleks põhjused, ta pole sündinud mingi evilheartina, kes igal võimalusel tahab kellelegi nuuti anda. Ja kui realismi üks tunnuseid on see, et rõhutatakse ümbritsevate olude mõju tegelastele, siis oleks ju väga hea välja tuua, mis olud ja tegurid need on, mis kedagi nii mõjutavad, et teisi peksma hakkab.

Ühesõnaga. Raamatut, kus kellegi halbadele tegudele põhjendusi ei tooda, on minul raske lugeda (emotsionaalselt raske, võiks öelda). Selliseid on ka raske lugeda, kus on põhjendustega halvad teod, aga seal mul on vähemalt võimalus püüda aru saada.

Muidugi võib öelda, et ega päriselus ka ju alati tea inimeste käitumise põhjusi. Aga I'll tell you. Raamatus on autoril võimalik ise otsustada, mida ta sinna kirjutab.

See kirjutis siin on vist üks paras rant. Läksin sõnaraamatust otsima, kuidas seda sõna võiks eesti keelde panna. Muuhulgas pakutakse sõna "pahmeldama". See kirjutis siin on vist üks paras pahmeldus.

Aga mis DVD pealt vaadatud filmiversiooni puutub, siis Sally Field tegi täitsa usutavat mitteameeriklase häält.

Kommentaarid

Popid

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

"Kuu teine pool" ilmus juba 2023. aastal. Enda meelest suht varsti peale selle ilmumist mõtlesin et ah, ootan raamatukogudes tormilise laenutamisaja ära ja loen siis. Ja see mõte nagu oli alles. Ju siis oli paar aastat tagasi. Raamatu tormiline laenutamine muidugi kestab siiani.  Raamatu minategelane on Toomas, lugu on temast ja tema perekonnast (ema, isa, õde, onu) 1980ndatel, 90ndatel, 2000ndate alguses. Kuigi seda otsesõnu välja ei öelda, toimub tegevus Tartus.  Peategelane, ma ütleksin, on Toomase ema. Mõnevõrra mõistetav, kui mõelda, mis Vadil selle loo kirjutamise ajendiks oli. Sellest ta rääkis  presidendi raamatuklubis , kus raamatu üle arutati.  Raamatuklubi saates räägitakse korra ka suure eesti romaani ideest. Kas "Kuu teine pool" võiks olla suur eesti romaan? Eeldusel, et selline asi olemas saab olla. (Ma pole kindel.) Arvatavasti potentsiaali täitsa on, sest ta kõnetab eestlasi kahel moel: inimestele tuttav tegevusaeg koos ajastumärkidega ja päriselust ...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...

Kergelt konnatiigi teemasse kaldudes

Vahepeal lugesin ühte blogi. Justnimelt ainult vahepeal, sest enne ei teadnud ja hiljem ei tundunud enam huvitav. Selles vahemikus reklaamis autor-tütarlaps ühte laulu, mis olevat täiesti sõltuvusttekitav. Kuulasin siis järgi-oligi. Nagu ka iga järgmine sama bändi laul, mille hankisin. Mõne aja pärast selgus, et üks osatäitja sarjas, mida hiljuti vaatama olin hakanud, teeb bändi. Muidugi sedasama. Ühel päeval kuulen tuttava tütarlapse käest, et küll see ja see on hea bänd. Jah, seesama. Paari nädala pärast kasutatakse selle bändi ühte laulu minu lemmikseebikas. Ja tagatipuks leidsin ühel kenal sügispäeval, et plaat, mille järgi kollektiiv endale nime on võtnud, passib suvest saati mul siin arvuti kõrval plaadiriiulis. Üsna hästi ju orkestri(mulle alati nii meeldis, kui Mihkel Raud "7 vapras" seda sõna kasutas) kohta, mis ei ole isegi mingi maailmakuulus(alla miljoni mängukorra last.fm-is on ju suhteliselt vähe). Aga miks ma selle jutu kirjutasin siia, oli vist sellepärast, et...