Juhtus taas nõnda, et käisin teatris. Või mis juhtus, täitsa sihilik minek oli. Tallinna Linnateatri etendus "Maailmale nähtamatud pisarad" oli Tartus käimas.
Asjadega seonduvat vaadates on see ilmselt üsna mugav etendus, millega reisida, sest lavakujundus koosnes enam-vähem ainult hulgast prožektoritest. Tuled süttisid ja kustusid.
Näitlejaid oli natuke rohkem- 12, ja kõik olid tuttavad nimed-näod. Kuigi lavastaja Nüganen ise laval ei käinud, oli toimuv minu meelest küll temalik, tuli natuke apelsinideaegne huumor meelde.
Aga. See etendus vist ongi see, mida mina mõtlen päris teatri all. Ma ei pane üldiselt pahaks noid moodsaid etendusi, kus kasutatakse liikuvat pilti ja diipi allegooriat, mida peaksin mõistma laval seisva teksades ja T-särgis inimese kaudu, aga mulle MEELDIB kõige rohkem ikkagi see teater, kus näitlejad näitlevad (loomulikult usutavalt) ja neil on kostüümid seljas ja autor on keegi klassikute hulgast (kes on veel rohkem klassik kui selle etenduse lugude autor Tšehhov?) ja idee on arusaadav ka sellele, kellel pole asja kohta suuremaid eelteadmisi. Ühesõnaga selline, nagu teater vanasti oli.
Lavastuses etendati novelle „Paks ja peenike“, „Missugune kolmest“, „Diplomaat“, „Albioni tütar“, „Õnnepojuke“, „Koomik“ ja „Maailmale nähtamatud pisarad“ ning lühinäidendeid „Abieluettepanek“ ja „Karu“.
1.vaatuse ajal sain aru, et on hea teater, 2.vaatuse ajal polnud iga hetk aega sellele mõelda, sest ikka väga naljakaks läks. Rahvas hirnus naerda (kuigi rahvas ei pruugi olla näitaja, halva nalja peale naerjaid on ka alati), mina hirnusin naerda, aga näitlejad muidugi tegid tõsise näoga nalja edasi. Keegi on kusagil öelnud, et purjus inimest mängivat näitlejat vaadata on kõige naljakam asi üldse. Ehk tõesti. Detailid purjus inimese käitumise juures olid siin väga hästi tabatud.
Külli Teetamm novellis "Missugune kolmest" oli väga lahe. Inimesena tundub ta sihuke vaoshoitud ja vaiksemapoolne, aga siin oli vastupidine - edvistav, kilkav ja ripsmeid volksutav. Ja milline imetabane kollane kleit! (Kostüümikunstik Reet Aus)
Teetamme teine huvitav roll oli "Albioni tütres", siin pälvib kiidusõnu grimeerija, sest enne tegelase rääkima hakkamist (milleni läks asja algusest ikka hea mitu minutit aega) ei saanud üldse aru, et tegemist on just selle näitlejaga. Ikka jumalast võõras nägu oli ette tehtud.
Mingil hetkel jõudis minuni arusaam, et Indrek Ojari on jumalast äss näitleja. Temas on nagu midagi sellist pärisinimeselikku, mis ta väga usutavaks teeb. Selles mõttes et mõnda näitlejat vaatad et näe, hea näitleja, aga ta on justkui mingist teisest (ei tea, kas ka paremast?) maailmast, Ojari on siitsamast.
Allan Noormets on koomiline kuju. Aga tee, mis tahad, ööd on siin mustad. Iga kord. Selles etenduses oli tal kahes rollis veel must ürp ka üll, mis efekti võimendas.
Oo, ja ometi ükskord saabus see päev, kui mul on meeles siia kirjutada, et mulle väga meeldib Piret Kalda. Olen seda korduvalt mõelnud, olles teda mingites telekaasjades näinud, aga kunagi ei tulnud meelde seda üles tähendada. Antud etenduses oli tema suurim roll lese oma lühinäidendis "Karu"- väga kaunilt üle vindi keeratud, ülimalt dramaatiline, seksika leinakleidi ja säärteni ulatuva patsiga proua.
Argo Aadli on ka teleseriaalides täitsa palju mänginud. Hästi mängib, ja alati tundub, et temas on mingi häiriv element, mis tegelikult vist ongi see, mis ta nii heaks teeb. Selles etenduses häiriv element puudus, aga see ei teinud teda halvemaks, oli hoopis minu kõige lemmikum. Ja ka kõige naljakam (näo- ja ihuväänamise kõrgem tase).
Väga palju pilte etendusest (sh see mainitud kollane kleit) on Linnateatri kodulehel. Postituse sees olev pilt on pärit siit.
Asjadega seonduvat vaadates on see ilmselt üsna mugav etendus, millega reisida, sest lavakujundus koosnes enam-vähem ainult hulgast prožektoritest. Tuled süttisid ja kustusid.
Näitlejaid oli natuke rohkem- 12, ja kõik olid tuttavad nimed-näod. Kuigi lavastaja Nüganen ise laval ei käinud, oli toimuv minu meelest küll temalik, tuli natuke apelsinideaegne huumor meelde.
Aga. See etendus vist ongi see, mida mina mõtlen päris teatri all. Ma ei pane üldiselt pahaks noid moodsaid etendusi, kus kasutatakse liikuvat pilti ja diipi allegooriat, mida peaksin mõistma laval seisva teksades ja T-särgis inimese kaudu, aga mulle MEELDIB kõige rohkem ikkagi see teater, kus näitlejad näitlevad (loomulikult usutavalt) ja neil on kostüümid seljas ja autor on keegi klassikute hulgast (kes on veel rohkem klassik kui selle etenduse lugude autor Tšehhov?) ja idee on arusaadav ka sellele, kellel pole asja kohta suuremaid eelteadmisi. Ühesõnaga selline, nagu teater vanasti oli.
Lavastuses etendati novelle „Paks ja peenike“, „Missugune kolmest“, „Diplomaat“, „Albioni tütar“, „Õnnepojuke“, „Koomik“ ja „Maailmale nähtamatud pisarad“ ning lühinäidendeid „Abieluettepanek“ ja „Karu“.
1.vaatuse ajal sain aru, et on hea teater, 2.vaatuse ajal polnud iga hetk aega sellele mõelda, sest ikka väga naljakaks läks. Rahvas hirnus naerda (kuigi rahvas ei pruugi olla näitaja, halva nalja peale naerjaid on ka alati), mina hirnusin naerda, aga näitlejad muidugi tegid tõsise näoga nalja edasi. Keegi on kusagil öelnud, et purjus inimest mängivat näitlejat vaadata on kõige naljakam asi üldse. Ehk tõesti. Detailid purjus inimese käitumise juures olid siin väga hästi tabatud.
Külli Teetamm novellis "Missugune kolmest" oli väga lahe. Inimesena tundub ta sihuke vaoshoitud ja vaiksemapoolne, aga siin oli vastupidine - edvistav, kilkav ja ripsmeid volksutav. Ja milline imetabane kollane kleit! (Kostüümikunstik Reet Aus)
Teetamme teine huvitav roll oli "Albioni tütres", siin pälvib kiidusõnu grimeerija, sest enne tegelase rääkima hakkamist (milleni läks asja algusest ikka hea mitu minutit aega) ei saanud üldse aru, et tegemist on just selle näitlejaga. Ikka jumalast võõras nägu oli ette tehtud.
 |
| Jah, see on Külli Teetamm. |
Mingil hetkel jõudis minuni arusaam, et Indrek Ojari on jumalast äss näitleja. Temas on nagu midagi sellist pärisinimeselikku, mis ta väga usutavaks teeb. Selles mõttes et mõnda näitlejat vaatad et näe, hea näitleja, aga ta on justkui mingist teisest (ei tea, kas ka paremast?) maailmast, Ojari on siitsamast.
Allan Noormets on koomiline kuju. Aga tee, mis tahad, ööd on siin mustad. Iga kord. Selles etenduses oli tal kahes rollis veel must ürp ka üll, mis efekti võimendas.
Oo, ja ometi ükskord saabus see päev, kui mul on meeles siia kirjutada, et mulle väga meeldib Piret Kalda. Olen seda korduvalt mõelnud, olles teda mingites telekaasjades näinud, aga kunagi ei tulnud meelde seda üles tähendada. Antud etenduses oli tema suurim roll lese oma lühinäidendis "Karu"- väga kaunilt üle vindi keeratud, ülimalt dramaatiline, seksika leinakleidi ja säärteni ulatuva patsiga proua.
Argo Aadli on ka teleseriaalides täitsa palju mänginud. Hästi mängib, ja alati tundub, et temas on mingi häiriv element, mis tegelikult vist ongi see, mis ta nii heaks teeb. Selles etenduses häiriv element puudus, aga see ei teinud teda halvemaks, oli hoopis minu kõige lemmikum. Ja ka kõige naljakam (näo- ja ihuväänamise kõrgem tase).
Väga palju pilte etendusest (sh see mainitud kollane kleit) on Linnateatri kodulehel. Postituse sees olev pilt on pärit siit.
Kommentaarid