Otse põhisisu juurde

Maailmale nähtamatud pisarad

Juhtus taas nõnda, et käisin teatris. Või mis juhtus, täitsa sihilik minek oli. Tallinna Linnateatri etendus "Maailmale nähtamatud pisarad" oli Tartus käimas.

Asjadega seonduvat vaadates on see ilmselt üsna mugav etendus, millega reisida, sest lavakujundus koosnes enam-vähem ainult hulgast prožektoritest. Tuled süttisid ja kustusid.

Näitlejaid oli natuke rohkem- 12, ja kõik olid tuttavad nimed-näod. Kuigi lavastaja Nüganen ise laval ei käinud, oli toimuv minu meelest küll temalik, tuli natuke apelsinideaegne huumor meelde.
Aga. See etendus vist ongi see, mida mina mõtlen päris teatri all. Ma ei pane üldiselt pahaks noid moodsaid etendusi, kus kasutatakse liikuvat pilti  ja diipi allegooriat, mida peaksin mõistma laval seisva teksades ja T-särgis inimese kaudu, aga mulle MEELDIB kõige rohkem ikkagi see teater, kus näitlejad näitlevad (loomulikult usutavalt) ja neil on kostüümid seljas ja autor on keegi klassikute hulgast (kes on veel rohkem klassik kui selle etenduse lugude autor Tšehhov?) ja idee on arusaadav ka sellele, kellel pole asja kohta suuremaid eelteadmisi. Ühesõnaga selline, nagu teater vanasti oli.

Lavastuses etendati novelle „Paks ja peenike“, „Missugune kolmest“, „Diplomaat“, „Albioni tütar“, „Õnnepojuke“, „Koomik“ ja „Maailmale nähtamatud pisarad“ ning lühinäidendeid „Abieluettepanek“ ja „Karu“.

1.vaatuse ajal sain aru, et on hea teater, 2.vaatuse ajal polnud iga hetk aega sellele mõelda, sest ikka väga naljakaks läks. Rahvas hirnus naerda (kuigi rahvas ei pruugi olla näitaja, halva nalja peale naerjaid on ka alati), mina hirnusin naerda, aga näitlejad muidugi tegid tõsise näoga nalja edasi. Keegi on kusagil öelnud, et purjus inimest mängivat näitlejat vaadata on kõige naljakam asi üldse. Ehk tõesti. Detailid purjus inimese käitumise juures olid siin väga hästi tabatud.

Külli Teetamm novellis "Missugune kolmest" oli väga lahe. Inimesena tundub ta sihuke vaoshoitud ja vaiksemapoolne, aga siin oli vastupidine - edvistav, kilkav ja ripsmeid volksutav. Ja milline imetabane kollane kleit! (Kostüümikunstik Reet Aus)

Teetamme teine huvitav roll oli "Albioni tütres", siin pälvib kiidusõnu grimeerija, sest enne tegelase rääkima hakkamist (milleni läks asja algusest ikka hea mitu minutit aega) ei saanud üldse aru, et tegemist on just selle näitlejaga. Ikka jumalast võõras nägu oli ette tehtud.

Jah, see on Külli Teetamm.

Mingil hetkel jõudis minuni arusaam, et Indrek Ojari on jumalast äss näitleja. Temas on nagu midagi sellist pärisinimeselikku, mis ta väga usutavaks teeb. Selles mõttes et mõnda näitlejat vaatad et näe, hea näitleja, aga ta on justkui mingist teisest (ei tea, kas ka paremast?) maailmast, Ojari on siitsamast.

Allan Noormets on koomiline kuju. Aga tee, mis tahad, ööd on siin mustad. Iga kord. Selles etenduses oli tal kahes rollis veel must ürp ka üll, mis efekti võimendas.

Oo, ja ometi ükskord saabus see päev, kui mul on meeles siia kirjutada, et mulle väga meeldib Piret Kalda. Olen seda korduvalt mõelnud, olles teda mingites telekaasjades näinud, aga kunagi ei tulnud meelde seda üles tähendada. Antud etenduses oli tema suurim roll lese oma lühinäidendis "Karu"- väga kaunilt üle vindi keeratud, ülimalt dramaatiline, seksika leinakleidi ja säärteni ulatuva patsiga proua.

Argo Aadli on ka teleseriaalides täitsa palju mänginud. Hästi mängib, ja alati tundub, et temas on mingi häiriv element, mis tegelikult vist ongi see, mis ta nii heaks teeb. Selles etenduses häiriv element puudus, aga see ei teinud teda halvemaks, oli hoopis minu kõige lemmikum. Ja ka kõige naljakam (näo- ja ihuväänamise kõrgem tase).

Väga palju pilte etendusest (sh see mainitud kollane kleit) on Linnateatri kodulehel. Postituse sees olev pilt on pärit siit.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...