Otse põhisisu juurde

Kuninglikud lapsed #6

Louise

 teatimeatwinterpalace:

Princess Louise, Duchess of Argyll, fourth daughter of Queen Victoria and Prince Albert.

Louise Caroline Alberta sündis 18.märtsil 1848. Tema ristinimi oli tegelikult Louisa (Alberti ema järgi), aga teda kutsuti Louise'iks. 

Louise oli intelligentne ja andekas, viimast eriti kunstis. Kuigi kunstnikukarjäär polnud kuningliku päritolu tõttu mõeldav, käis Louise siiski kunstikoolis.

Peale isa Alberti surma oli Louise esimene, kes tahtis tavapärase elu juurde tagasi pöörduda ja pikaleveninud leinaaja lõpetada, ema Victoria polnud sellega nõus. Aga Louise'il oli igav. Kas selle või muu pärast armus ta oma venna õpetajasse, kelleks oli kirikuõpetaja Robinson Duckworth. Kui ema sellest teada sai, lasi ta Duckworthi lahti. Duckworthist sai hiljem Westminster Abbey preester, Louise'ile hakati kohast meest otsima.

Portrait Of Robinson Duckworth
Robinson Duckworth
Louise'i peetakse Victoria tütardest ilusaimaks- see võinuks abikaasaotsinguid kergendada. Samas süüdistas ajakirjandus Louise'i mõningates liialt julgetes romantilistes suhetes, tema vaated olid oma aja kohta feministlikud ja liberaalsed. Kuningliku pere teised liikmed pakkusid välja mitmeid abikaasakandidaate, kuni Louise ühel hetkel teatas, et tema tahab abielluda Argylli hertsogkonna troonipärija John Campbelliga.  

See oli keeruline soov, kuna sellist abielu, kus üheks pooleks on valitseja laps ja teiseks briti krooni alam (ilmselt kohmakas väljend, aga mõte on selles, et Argyll, kust John pärines, oli Šotimaal asuv ja seega kuningannale alluv hertsogkond), polnud igiammu nähtud ega lubatud. Victoria huvi oli siiski, et kõik tema lapsed armastusabieludes oleksid ja nii saigi soovitud liit teoks.

Pulmad peeti 1871.aastal. Esmakordselt oli kuninglikke pulmi uudistama tulnud rahva hulk nii suur, et politsei pidi korra hoidmiseks rahvale barrikaadid ette panema. Aga näiteks kuninganna Victorialt sai paar pulmakingiks vahtrapuust kirjutuslaua. (See asub Inveraray lossis, vaata siin ülemist pilti.)

Louise'i endadisainitud pulmakleit
1878.aastal valiti John Campbell Kanada kindralkuberneriks (st põhimõtteliselt kuninganna ja riigi esindajaks Kanadas), seega kolis ka Louise nüüd Kanadasse. Kuigi tegemist oli kuninganna tütrega, ei koheldud Louise'i poliitilistes ringkondades kuidagi eriliselt. Kuninganna ametlik esindaja oli siiski tema abikaasa ja nii seda võetigi. 

Louise'i meelishobideks Kanadas said uisutamine ja kelgutamine, samuti oli ta oma kunstisilmaga hea kodukujundaja. Üks tema teeneid on ka Kanada Kungliku Kunstiakadeemia asutamine 1880.aastal. Louise ise tegeles samuti kunstiga edasi- tema loodud kuninganna Victoria monument seisab siiani Kanada McGilli ülikooli muusikahoone juures.

http://www.archives.mcgill.ca/pictures/pr039947.gif
Kuninganna Victoria monument McGilli ülikoolis
1905.aastal sai Kanada Alberta provints nime just Louise'i järgi  Algselt plaanitigi nimeks Louise, aga Louise soovis, et tema isa auks võetaks kasutusele tema kolmas eesnimi Alberta.

1883.aastal tulid John ja Louise Suurbritanniasse tagasi. Louise'i suhted õdedega olid halvad ja kui on halvad suhted, siis on ka intriigid. Levisid kuuldused, et Louise'il on afäär kuninganna erasekretäriga, hiljem seostati teda paari kunstnikuga. Kuna Louise'il ja Johnil lapsi polnud ning John oli sõber mõningate meestega, keda peeti homoseksuaalideks, ei läinud  sedasorti kahtlustused ka Johnist endast mööda. Kindlasti keegi teab tõde, mina ei tea.

John suri 1914.aastal. Louise sai närvivapustuse ja tundis ennast enda sõnul üksildasemana kui iial varem.

Louise'i jaoks oli hea füüsiline vorm väga oluline, samas oli ta siiski suitsetaja. Tema väljaütlemiste hulka kuulub lause "Ma elan teist kõigist kauem". Ta elas tõesti küll 91 aasta vanuseks, aga kaks nooremat õde-venda elasid veel mõne aasta kauem. Viimastel eluaastatel ta avalikkuse ees ei käinud ja viibis liikumisraskuste tõttu ainult Kensingtoni palees. Tollal veel üsna väikesed printsessid Elizabeth ja Margaret (hilisemad Elizabeth II ja tema õde Snowdoni krahvinna) kutsusid teda seetõttu "Auntie Palace".

Louise suri 3.detsembril 1939.

Allikas: wiki
Pildid siit, siit, siit, siit

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...