Otse põhisisu juurde

8 is a lot of legs David*

Seekordne vaimusünnitis räägib neist filmidest, mida olen näinud rohkem kui ühe korra ja mitte ainult näinud, vaid ise vabatahtlikult veel ja veel vaadanud. Suurem osa on muidugi romantilised komöödiad- ilmselt seepärast, et selle žanri filme on reeglina lihtne vaadata ja mida ühe naisterahva süda ikka rohkem tahab kui romantikat.

Nick and Norah's Infinite Playlist - Sellel filmil on kindlasti nõrku külgi, aga on ka mitu head :
1. suhuhuhuuuurepärane soundtrack (näiteks see laul või see või see);
2. film on lühike, minu meelest alla 1,5 tunni;
3. see on naljakas film;
4. üks peaosalisi on Michael Cera- miks mitte, onju?

Harry Potter - Aeg-ajalt ikka võtab ette ja vaatab üle. Ja kui kõiki filme parajasti ei viitsi, siis võib torust tulla mõni naljakas stseen 6.osast.

Röövlirahnu Martin - Raudnael, et selle filmi kõige tugevam külg on muusika. Kriminaalne Elevant lihtsalt on üks stiilsemaid bände (kuskilt lugesin, et keegi tellis nad endale pulma esinema, priima idee!). Aga peale elevandi on Röövlirahnu Martinis ka Lembit ja Juhan, kes seiklevad ja seiklevad jälle (loe: saab hirnumiskursuste väärilist nalja).

Notting Hill - Loomulikult seal on armastus ja asjad, aga seal on ka Spike. Spike'i-nimelised tegelased on mõnikord naljakad. Ühtlasi mulle meeldivad Hugh Granti tegelase prillid.

16 candles - Seda filmi ma tegelikult pole palju kordi näinud, vist 2 korda ainult, aga ta on sedasorti film, mida võiks palju kordi vaadata. Nunnu ja naljakas. Lugu saab alguse sellest, kuidas üks neiu oma 16.sünnipäeva hommikul ärkab ja avastab, et kõik on tema sünnipäeva ära unustanud.

Bridget Jones - Vaat seda 1.osa olen kindlasti mingi 10 lähedase arvu kordi näinud, sest kellele ei meeldiks muinasjutu moodi lood, mis on vaatajani toodud humoorikas pakendis. Eriti huvitav on seda vaadata siis, kui tundub, et tunned ise ka kedagi Bridgeti-sarnast.

Love Actually - Kui igasugused aastaajad ja reliikviad välja arvata, on see ilmselt film, mida kõige rohkem näinud olen. Proovi vastata küsimusele, milline on sinu lemmiklugu neist kõigist sealt. Tjaa. Ja mitu legendaarset stseeni on selles filmis. Oled sa ennast kunagi tundnud nii? Või teinud midagi sellist?

Eurotrip - "Ütle üks haige film!" (vrdl "Ütle üks ilus poisslapsenimi!") No kas ei tule Eurotrip pähe? Bahaha. Seda on hea seltskonnaga vaadata ja irvitada ning ühtlasi võistelda selles, kes jõuab enne "mi scusi" öelda.

Amelie - olen mitu korda näinud, aga see tegelikult on säärane film, mida just iga kuu ei vaata, lörtsiks ära. Amelie'ga suudavad (või tahavad) ilmselt paljud samastuda. Tema tegevusega seostuvad mul natuke need lood, kus "anonüümne isik annetas 50 miljonit raha sellele ja sellele". Kui teha midagi sellepärast, et tahad, mitte sellepärast, et hiljem saaks kellelegi öelda, et näe, helistasin 10 korda Jõulutunnelisse, siis see on ju imetlusväärne, ei? Vahepeal oli tööl kohvitoas laual mingi diibi jutuga paber, kus oli ka selline lause, et andmise parim külg on see, et seda pole võimalik teha ilma ise midagi tagasi saamata. Kelle teetass on bulvarid ja kohvikud, siis on Amelie muusika ka väga viis. (Huvitav, et see Oscarile ei kandideerinud.)

Before Sunrise - Enam kui 10 aastat tagasi tuli see esimest korda telekast (siis kui ETV teisipäeva õhtuti lahedaid filme näitas) ja kohe sattusin mõju alla. Mõtle kui lahe, mingit suurt süžeed polegi, kaks inimest lihtsalt räägivad põhimõtteliselt kogu filmi aja. Ja tegevus toimub Viinis. (See viimane lause on öeldud ümiseval-laulval toonil ja lause lõpus läheb hääl üles.) Filmi 2 järge pole oluliselt kehvemad, aga 1.film on ikka 1.film.

Mondscheintarif - See tuli ka kunagi ETV pealt, aga mingi õnneliku juhuse läbi õnnestus mul Kaubahallis kunagi asunud filmipoest soetada ka DVD (mis hetkel küll töötab, nagu jumal juhatab). Tegemist on bridgetjonesliku saksa romantilise komöödiaga, mis on algselt olnud raamat. (Palun kes tõlgiks selle eesti keelde? Sama autori teine raamat on mul olemas, see on väga humoorikas.)

*filmist Love actually

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...