Seekordne vaimusünnitis räägib neist filmidest, mida olen näinud rohkem kui ühe korra ja mitte ainult näinud, vaid ise vabatahtlikult veel ja veel vaadanud. Suurem osa on muidugi romantilised komöödiad- ilmselt seepärast, et selle žanri filme on reeglina lihtne vaadata ja mida ühe naisterahva süda ikka rohkem tahab kui romantikat.
Nick and Norah's Infinite Playlist - Sellel filmil on kindlasti nõrku külgi, aga on ka mitu head :
1. suhuhuhuuuurepärane soundtrack (näiteks see laul või see või see);
2. film on lühike, minu meelest alla 1,5 tunni;
3. see on naljakas film;
4. üks peaosalisi on Michael Cera- miks mitte, onju?
Harry Potter - Aeg-ajalt ikka võtab ette ja vaatab üle. Ja kui kõiki filme parajasti ei viitsi, siis võib torust tulla mõni naljakas stseen 6.osast.
Röövlirahnu Martin - Raudnael, et selle filmi kõige tugevam külg on muusika. Kriminaalne Elevant lihtsalt on üks stiilsemaid bände (kuskilt lugesin, et keegi tellis nad endale pulma esinema, priima idee!). Aga peale elevandi on Röövlirahnu Martinis ka Lembit ja Juhan, kes seiklevad ja seiklevad jälle (loe: saab hirnumiskursuste väärilist nalja).
Notting Hill - Loomulikult seal on armastus ja asjad, aga seal on ka Spike. Spike'i-nimelised tegelased on mõnikord naljakad. Ühtlasi mulle meeldivad Hugh Granti tegelase prillid.
16 candles - Seda filmi ma tegelikult pole palju kordi näinud, vist 2 korda ainult, aga ta on sedasorti film, mida võiks palju kordi vaadata. Nunnu ja naljakas. Lugu saab alguse sellest, kuidas üks neiu oma 16.sünnipäeva hommikul ärkab ja avastab, et kõik on tema sünnipäeva ära unustanud.
Bridget Jones - Vaat seda 1.osa olen kindlasti mingi 10 lähedase arvu kordi näinud, sest kellele ei meeldiks muinasjutu moodi lood, mis on vaatajani toodud humoorikas pakendis. Eriti huvitav on seda vaadata siis, kui tundub, et tunned ise ka kedagi Bridgeti-sarnast.
Love Actually - Kui igasugused aastaajad ja reliikviad välja arvata, on see ilmselt film, mida kõige rohkem näinud olen. Proovi vastata küsimusele, milline on sinu lemmiklugu neist kõigist sealt. Tjaa. Ja mitu legendaarset stseeni on selles filmis. Oled sa ennast kunagi tundnud nii? Või teinud midagi sellist?
Eurotrip - "Ütle üks haige film!" (vrdl "Ütle üks ilus poisslapsenimi!") No kas ei tule Eurotrip pähe? Bahaha. Seda on hea seltskonnaga vaadata ja irvitada ning ühtlasi võistelda selles, kes jõuab enne "mi scusi" öelda.
Amelie - olen mitu korda näinud, aga see tegelikult on säärane film, mida just iga kuu ei vaata, lörtsiks ära. Amelie'ga suudavad (või tahavad) ilmselt paljud samastuda. Tema tegevusega seostuvad mul natuke need lood, kus "anonüümne isik annetas 50 miljonit raha sellele ja sellele". Kui teha midagi sellepärast, et tahad, mitte sellepärast, et hiljem saaks kellelegi öelda, et näe, helistasin 10 korda Jõulutunnelisse, siis see on ju imetlusväärne, ei? Vahepeal oli tööl kohvitoas laual mingi diibi jutuga paber, kus oli ka selline lause, et andmise parim külg on see, et seda pole võimalik teha ilma ise midagi tagasi saamata. Kelle teetass on bulvarid ja kohvikud, siis on Amelie muusika ka väga viis. (Huvitav, et see Oscarile ei kandideerinud.)
Before Sunrise - Enam kui 10 aastat tagasi tuli see esimest korda telekast (siis kui ETV teisipäeva õhtuti lahedaid filme näitas) ja kohe sattusin mõju alla. Mõtle kui lahe, mingit suurt süžeed polegi, kaks inimest lihtsalt räägivad põhimõtteliselt kogu filmi aja. Ja tegevus toimub Viinis. (See viimane lause on öeldud ümiseval-laulval toonil ja lause lõpus läheb hääl üles.) Filmi 2 järge pole oluliselt kehvemad, aga 1.film on ikka 1.film.
Mondscheintarif - See tuli ka kunagi ETV pealt, aga mingi õnneliku juhuse läbi õnnestus mul Kaubahallis kunagi asunud filmipoest soetada ka DVD (mis hetkel küll töötab, nagu jumal juhatab). Tegemist on bridgetjonesliku saksa romantilise komöödiaga, mis on algselt olnud raamat. (Palun kes tõlgiks selle eesti keelde? Sama autori teine raamat on mul olemas, see on väga humoorikas.)
*filmist Love actually
Nick and Norah's Infinite Playlist - Sellel filmil on kindlasti nõrku külgi, aga on ka mitu head :
1. suhuhuhuuuurepärane soundtrack (näiteks see laul või see või see);
2. film on lühike, minu meelest alla 1,5 tunni;
3. see on naljakas film;
4. üks peaosalisi on Michael Cera- miks mitte, onju?
Harry Potter - Aeg-ajalt ikka võtab ette ja vaatab üle. Ja kui kõiki filme parajasti ei viitsi, siis võib torust tulla mõni naljakas stseen 6.osast.
Röövlirahnu Martin - Raudnael, et selle filmi kõige tugevam külg on muusika. Kriminaalne Elevant lihtsalt on üks stiilsemaid bände (kuskilt lugesin, et keegi tellis nad endale pulma esinema, priima idee!). Aga peale elevandi on Röövlirahnu Martinis ka Lembit ja Juhan, kes seiklevad ja seiklevad jälle (loe: saab hirnumiskursuste väärilist nalja).
Notting Hill - Loomulikult seal on armastus ja asjad, aga seal on ka Spike. Spike'i-nimelised tegelased on mõnikord naljakad. Ühtlasi mulle meeldivad Hugh Granti tegelase prillid.
16 candles - Seda filmi ma tegelikult pole palju kordi näinud, vist 2 korda ainult, aga ta on sedasorti film, mida võiks palju kordi vaadata. Nunnu ja naljakas. Lugu saab alguse sellest, kuidas üks neiu oma 16.sünnipäeva hommikul ärkab ja avastab, et kõik on tema sünnipäeva ära unustanud.
Bridget Jones - Vaat seda 1.osa olen kindlasti mingi 10 lähedase arvu kordi näinud, sest kellele ei meeldiks muinasjutu moodi lood, mis on vaatajani toodud humoorikas pakendis. Eriti huvitav on seda vaadata siis, kui tundub, et tunned ise ka kedagi Bridgeti-sarnast.
Love Actually - Kui igasugused aastaajad ja reliikviad välja arvata, on see ilmselt film, mida kõige rohkem näinud olen. Proovi vastata küsimusele, milline on sinu lemmiklugu neist kõigist sealt. Tjaa. Ja mitu legendaarset stseeni on selles filmis. Oled sa ennast kunagi tundnud nii? Või teinud midagi sellist?
Eurotrip - "Ütle üks haige film!" (vrdl "Ütle üks ilus poisslapsenimi!") No kas ei tule Eurotrip pähe? Bahaha. Seda on hea seltskonnaga vaadata ja irvitada ning ühtlasi võistelda selles, kes jõuab enne "mi scusi" öelda.
Amelie - olen mitu korda näinud, aga see tegelikult on säärane film, mida just iga kuu ei vaata, lörtsiks ära. Amelie'ga suudavad (või tahavad) ilmselt paljud samastuda. Tema tegevusega seostuvad mul natuke need lood, kus "anonüümne isik annetas 50 miljonit raha sellele ja sellele". Kui teha midagi sellepärast, et tahad, mitte sellepärast, et hiljem saaks kellelegi öelda, et näe, helistasin 10 korda Jõulutunnelisse, siis see on ju imetlusväärne, ei? Vahepeal oli tööl kohvitoas laual mingi diibi jutuga paber, kus oli ka selline lause, et andmise parim külg on see, et seda pole võimalik teha ilma ise midagi tagasi saamata. Kelle teetass on bulvarid ja kohvikud, siis on Amelie muusika ka väga viis. (Huvitav, et see Oscarile ei kandideerinud.)
Before Sunrise - Enam kui 10 aastat tagasi tuli see esimest korda telekast (siis kui ETV teisipäeva õhtuti lahedaid filme näitas) ja kohe sattusin mõju alla. Mõtle kui lahe, mingit suurt süžeed polegi, kaks inimest lihtsalt räägivad põhimõtteliselt kogu filmi aja. Ja tegevus toimub Viinis. (See viimane lause on öeldud ümiseval-laulval toonil ja lause lõpus läheb hääl üles.) Filmi 2 järge pole oluliselt kehvemad, aga 1.film on ikka 1.film.
Mondscheintarif - See tuli ka kunagi ETV pealt, aga mingi õnneliku juhuse läbi õnnestus mul Kaubahallis kunagi asunud filmipoest soetada ka DVD (mis hetkel küll töötab, nagu jumal juhatab). Tegemist on bridgetjonesliku saksa romantilise komöödiaga, mis on algselt olnud raamat. (Palun kes tõlgiks selle eesti keelde? Sama autori teine raamat on mul olemas, see on väga humoorikas.)
*filmist Love actually
Kommentaarid