Otse põhisisu juurde

8 is a lot of legs David*

Seekordne vaimusünnitis räägib neist filmidest, mida olen näinud rohkem kui ühe korra ja mitte ainult näinud, vaid ise vabatahtlikult veel ja veel vaadanud. Suurem osa on muidugi romantilised komöödiad- ilmselt seepärast, et selle žanri filme on reeglina lihtne vaadata ja mida ühe naisterahva süda ikka rohkem tahab kui romantikat.

Nick and Norah's Infinite Playlist - Sellel filmil on kindlasti nõrku külgi, aga on ka mitu head :
1. suhuhuhuuuurepärane soundtrack (näiteks see laul või see või see);
2. film on lühike, minu meelest alla 1,5 tunni;
3. see on naljakas film;
4. üks peaosalisi on Michael Cera- miks mitte, onju?

Harry Potter - Aeg-ajalt ikka võtab ette ja vaatab üle. Ja kui kõiki filme parajasti ei viitsi, siis võib torust tulla mõni naljakas stseen 6.osast.

Röövlirahnu Martin - Raudnael, et selle filmi kõige tugevam külg on muusika. Kriminaalne Elevant lihtsalt on üks stiilsemaid bände (kuskilt lugesin, et keegi tellis nad endale pulma esinema, priima idee!). Aga peale elevandi on Röövlirahnu Martinis ka Lembit ja Juhan, kes seiklevad ja seiklevad jälle (loe: saab hirnumiskursuste väärilist nalja).

Notting Hill - Loomulikult seal on armastus ja asjad, aga seal on ka Spike. Spike'i-nimelised tegelased on mõnikord naljakad. Ühtlasi mulle meeldivad Hugh Granti tegelase prillid.

16 candles - Seda filmi ma tegelikult pole palju kordi näinud, vist 2 korda ainult, aga ta on sedasorti film, mida võiks palju kordi vaadata. Nunnu ja naljakas. Lugu saab alguse sellest, kuidas üks neiu oma 16.sünnipäeva hommikul ärkab ja avastab, et kõik on tema sünnipäeva ära unustanud.

Bridget Jones - Vaat seda 1.osa olen kindlasti mingi 10 lähedase arvu kordi näinud, sest kellele ei meeldiks muinasjutu moodi lood, mis on vaatajani toodud humoorikas pakendis. Eriti huvitav on seda vaadata siis, kui tundub, et tunned ise ka kedagi Bridgeti-sarnast.

Love Actually - Kui igasugused aastaajad ja reliikviad välja arvata, on see ilmselt film, mida kõige rohkem näinud olen. Proovi vastata küsimusele, milline on sinu lemmiklugu neist kõigist sealt. Tjaa. Ja mitu legendaarset stseeni on selles filmis. Oled sa ennast kunagi tundnud nii? Või teinud midagi sellist?

Eurotrip - "Ütle üks haige film!" (vrdl "Ütle üks ilus poisslapsenimi!") No kas ei tule Eurotrip pähe? Bahaha. Seda on hea seltskonnaga vaadata ja irvitada ning ühtlasi võistelda selles, kes jõuab enne "mi scusi" öelda.

Amelie - olen mitu korda näinud, aga see tegelikult on säärane film, mida just iga kuu ei vaata, lörtsiks ära. Amelie'ga suudavad (või tahavad) ilmselt paljud samastuda. Tema tegevusega seostuvad mul natuke need lood, kus "anonüümne isik annetas 50 miljonit raha sellele ja sellele". Kui teha midagi sellepärast, et tahad, mitte sellepärast, et hiljem saaks kellelegi öelda, et näe, helistasin 10 korda Jõulutunnelisse, siis see on ju imetlusväärne, ei? Vahepeal oli tööl kohvitoas laual mingi diibi jutuga paber, kus oli ka selline lause, et andmise parim külg on see, et seda pole võimalik teha ilma ise midagi tagasi saamata. Kelle teetass on bulvarid ja kohvikud, siis on Amelie muusika ka väga viis. (Huvitav, et see Oscarile ei kandideerinud.)

Before Sunrise - Enam kui 10 aastat tagasi tuli see esimest korda telekast (siis kui ETV teisipäeva õhtuti lahedaid filme näitas) ja kohe sattusin mõju alla. Mõtle kui lahe, mingit suurt süžeed polegi, kaks inimest lihtsalt räägivad põhimõtteliselt kogu filmi aja. Ja tegevus toimub Viinis. (See viimane lause on öeldud ümiseval-laulval toonil ja lause lõpus läheb hääl üles.) Filmi 2 järge pole oluliselt kehvemad, aga 1.film on ikka 1.film.

Mondscheintarif - See tuli ka kunagi ETV pealt, aga mingi õnneliku juhuse läbi õnnestus mul Kaubahallis kunagi asunud filmipoest soetada ka DVD (mis hetkel küll töötab, nagu jumal juhatab). Tegemist on bridgetjonesliku saksa romantilise komöödiaga, mis on algselt olnud raamat. (Palun kes tõlgiks selle eesti keelde? Sama autori teine raamat on mul olemas, see on väga humoorikas.)

*filmist Love actually

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...