Otse põhisisu juurde

8 is a lot of legs David*

Seekordne vaimusünnitis räägib neist filmidest, mida olen näinud rohkem kui ühe korra ja mitte ainult näinud, vaid ise vabatahtlikult veel ja veel vaadanud. Suurem osa on muidugi romantilised komöödiad- ilmselt seepärast, et selle žanri filme on reeglina lihtne vaadata ja mida ühe naisterahva süda ikka rohkem tahab kui romantikat.

Nick and Norah's Infinite Playlist - Sellel filmil on kindlasti nõrku külgi, aga on ka mitu head :
1. suhuhuhuuuurepärane soundtrack (näiteks see laul või see või see);
2. film on lühike, minu meelest alla 1,5 tunni;
3. see on naljakas film;
4. üks peaosalisi on Michael Cera- miks mitte, onju?

Harry Potter - Aeg-ajalt ikka võtab ette ja vaatab üle. Ja kui kõiki filme parajasti ei viitsi, siis võib torust tulla mõni naljakas stseen 6.osast.

Röövlirahnu Martin - Raudnael, et selle filmi kõige tugevam külg on muusika. Kriminaalne Elevant lihtsalt on üks stiilsemaid bände (kuskilt lugesin, et keegi tellis nad endale pulma esinema, priima idee!). Aga peale elevandi on Röövlirahnu Martinis ka Lembit ja Juhan, kes seiklevad ja seiklevad jälle (loe: saab hirnumiskursuste väärilist nalja).

Notting Hill - Loomulikult seal on armastus ja asjad, aga seal on ka Spike. Spike'i-nimelised tegelased on mõnikord naljakad. Ühtlasi mulle meeldivad Hugh Granti tegelase prillid.

16 candles - Seda filmi ma tegelikult pole palju kordi näinud, vist 2 korda ainult, aga ta on sedasorti film, mida võiks palju kordi vaadata. Nunnu ja naljakas. Lugu saab alguse sellest, kuidas üks neiu oma 16.sünnipäeva hommikul ärkab ja avastab, et kõik on tema sünnipäeva ära unustanud.

Bridget Jones - Vaat seda 1.osa olen kindlasti mingi 10 lähedase arvu kordi näinud, sest kellele ei meeldiks muinasjutu moodi lood, mis on vaatajani toodud humoorikas pakendis. Eriti huvitav on seda vaadata siis, kui tundub, et tunned ise ka kedagi Bridgeti-sarnast.

Love Actually - Kui igasugused aastaajad ja reliikviad välja arvata, on see ilmselt film, mida kõige rohkem näinud olen. Proovi vastata küsimusele, milline on sinu lemmiklugu neist kõigist sealt. Tjaa. Ja mitu legendaarset stseeni on selles filmis. Oled sa ennast kunagi tundnud nii? Või teinud midagi sellist?

Eurotrip - "Ütle üks haige film!" (vrdl "Ütle üks ilus poisslapsenimi!") No kas ei tule Eurotrip pähe? Bahaha. Seda on hea seltskonnaga vaadata ja irvitada ning ühtlasi võistelda selles, kes jõuab enne "mi scusi" öelda.

Amelie - olen mitu korda näinud, aga see tegelikult on säärane film, mida just iga kuu ei vaata, lörtsiks ära. Amelie'ga suudavad (või tahavad) ilmselt paljud samastuda. Tema tegevusega seostuvad mul natuke need lood, kus "anonüümne isik annetas 50 miljonit raha sellele ja sellele". Kui teha midagi sellepärast, et tahad, mitte sellepärast, et hiljem saaks kellelegi öelda, et näe, helistasin 10 korda Jõulutunnelisse, siis see on ju imetlusväärne, ei? Vahepeal oli tööl kohvitoas laual mingi diibi jutuga paber, kus oli ka selline lause, et andmise parim külg on see, et seda pole võimalik teha ilma ise midagi tagasi saamata. Kelle teetass on bulvarid ja kohvikud, siis on Amelie muusika ka väga viis. (Huvitav, et see Oscarile ei kandideerinud.)

Before Sunrise - Enam kui 10 aastat tagasi tuli see esimest korda telekast (siis kui ETV teisipäeva õhtuti lahedaid filme näitas) ja kohe sattusin mõju alla. Mõtle kui lahe, mingit suurt süžeed polegi, kaks inimest lihtsalt räägivad põhimõtteliselt kogu filmi aja. Ja tegevus toimub Viinis. (See viimane lause on öeldud ümiseval-laulval toonil ja lause lõpus läheb hääl üles.) Filmi 2 järge pole oluliselt kehvemad, aga 1.film on ikka 1.film.

Mondscheintarif - See tuli ka kunagi ETV pealt, aga mingi õnneliku juhuse läbi õnnestus mul Kaubahallis kunagi asunud filmipoest soetada ka DVD (mis hetkel küll töötab, nagu jumal juhatab). Tegemist on bridgetjonesliku saksa romantilise komöödiaga, mis on algselt olnud raamat. (Palun kes tõlgiks selle eesti keelde? Sama autori teine raamat on mul olemas, see on väga humoorikas.)

*filmist Love actually

Kommentaarid

Popid

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista. Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada. Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult. Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu. Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut...