Otse põhisisu juurde

Kuninglikud lapsed #9

Beatrice

 File:Princess Beatrice Downey.jpg

Kuninganna Victoria ja prints Alberti üheksas laps Beatrice Mary Victoria Feodore sündis 14.aprillil 1857. Temaga olid vanemad vähem ranged kui eelmistega, nii tundub vähemalt. Nagu ma aru saan, oli Beatrice algusest peale "välja reklaamitud" kuningapaari viimase lapsena.

Beatrice'ile mehe otsimisel oli üks ideid tema õe Alice'i lesk Ludvig, aga (õnneks) jäi see ära. Säärane asi oli muide tol hetkel ka seadusevastane. Üritati küll läbi suruda Deceased Wife's Sister Bill, mis oleks abielu võimalikuks teinud, aga parlamendi ülemkojast ei läinud see läbi. 

Beatrice'i enda väljavalituks osutus Battenbergi prints Henry, kellega ta ka 1885.aastal abiellus. Pulmas kandis Beatrice ema Victoria pulmaloori ja pruutneitsiteks oli terve hulk kuninglikust soost naisterahvaid. 

Victoria nõue oli, et Beatrice ja Henry tema juurde elama jääksid, sest üksi ta lihtsalt ei saavat hakkama.Beatrice tegutses aktiivselt ema asjaajaja ja abistajana (ausalt öelda mulle tundub, et kõik tema lapsed tegid seda mingil hetkel). Kuigi ta oli kuninganna Victoria lastest kõige tagasihoidlikum, oli ta samas neist ehk ka kõige tuntum, kuna liikus üritustel pea alati koos emaga. Ta huvitus ka sotsiaalsetest küsimustest (nt söekaevurite olukord), aga see jäigi põhiliselt ainult huviks, muutusi kaasa toomata.

Beatrice'il ja Henryl oli neli last. Tütar Victoria Eugenie oli ihaldatud pruut, tema ilu oli üle Euroopa teada. Paariminek Hispaania kuningaga ei läinud aga päris valutult, kuna selleks pidi Victoria Eugenie usku vahetama ja protestandist katoliiklaseks saama- see ei meeldinud ei Briti ega Hispaania valitsejatele. Hispaania kuningaga ta siiski abiellus ja on seega praeguse Hispaania kuninga vanaema.

Beatrice'i tütar Victoria Eugenie

Beatrice'i kaks nooremat last Leopold ja Maurice surid üsna noorelt (vastavalt 32 ja 23 aasta vanusena).

Peale kuninganna Victoria surma hakkas Beatrice tegelema tema päevikute toimetamisega, et need avaldamisvalmiks seada. See tähendas isikliku sisuga lõikude eemaldamist, aga ühtlasi ka seda, et päevikute esialgsest mahust jäi alles umbes kolmandik, originaalid hävitati. Toimetamistöö võttis kusagil 30 aastat, valmis sai see 1931.

Beatrice suri aastal 1944. Praegune briti kuningliku perekonna printsess Beatrice sai 1988.aastal nime tema järgi.

Allikad: wiki, pilt, pilt

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...