Otse põhisisu juurde

Kuninglikud lapsed #9

Beatrice

 File:Princess Beatrice Downey.jpg

Kuninganna Victoria ja prints Alberti üheksas laps Beatrice Mary Victoria Feodore sündis 14.aprillil 1857. Temaga olid vanemad vähem ranged kui eelmistega, nii tundub vähemalt. Nagu ma aru saan, oli Beatrice algusest peale "välja reklaamitud" kuningapaari viimase lapsena.

Beatrice'ile mehe otsimisel oli üks ideid tema õe Alice'i lesk Ludvig, aga (õnneks) jäi see ära. Säärane asi oli muide tol hetkel ka seadusevastane. Üritati küll läbi suruda Deceased Wife's Sister Bill, mis oleks abielu võimalikuks teinud, aga parlamendi ülemkojast ei läinud see läbi. 

Beatrice'i enda väljavalituks osutus Battenbergi prints Henry, kellega ta ka 1885.aastal abiellus. Pulmas kandis Beatrice ema Victoria pulmaloori ja pruutneitsiteks oli terve hulk kuninglikust soost naisterahvaid. 

Victoria nõue oli, et Beatrice ja Henry tema juurde elama jääksid, sest üksi ta lihtsalt ei saavat hakkama.Beatrice tegutses aktiivselt ema asjaajaja ja abistajana (ausalt öelda mulle tundub, et kõik tema lapsed tegid seda mingil hetkel). Kuigi ta oli kuninganna Victoria lastest kõige tagasihoidlikum, oli ta samas neist ehk ka kõige tuntum, kuna liikus üritustel pea alati koos emaga. Ta huvitus ka sotsiaalsetest küsimustest (nt söekaevurite olukord), aga see jäigi põhiliselt ainult huviks, muutusi kaasa toomata.

Beatrice'il ja Henryl oli neli last. Tütar Victoria Eugenie oli ihaldatud pruut, tema ilu oli üle Euroopa teada. Paariminek Hispaania kuningaga ei läinud aga päris valutult, kuna selleks pidi Victoria Eugenie usku vahetama ja protestandist katoliiklaseks saama- see ei meeldinud ei Briti ega Hispaania valitsejatele. Hispaania kuningaga ta siiski abiellus ja on seega praeguse Hispaania kuninga vanaema.

Beatrice'i tütar Victoria Eugenie

Beatrice'i kaks nooremat last Leopold ja Maurice surid üsna noorelt (vastavalt 32 ja 23 aasta vanusena).

Peale kuninganna Victoria surma hakkas Beatrice tegelema tema päevikute toimetamisega, et need avaldamisvalmiks seada. See tähendas isikliku sisuga lõikude eemaldamist, aga ühtlasi ka seda, et päevikute esialgsest mahust jäi alles umbes kolmandik, originaalid hävitati. Toimetamistöö võttis kusagil 30 aastat, valmis sai see 1931.

Beatrice suri aastal 1944. Praegune briti kuningliku perekonna printsess Beatrice sai 1988.aastal nime tema järgi.

Allikad: wiki, pilt, pilt

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...