Otse põhisisu juurde

Kuninglikud lapsed #5

Helena

http://media-cache-ak0.pinimg.com/originals/9d/01/43/9d0143e13d994fbbc4d54ba1a89d36a8.jpg


Printsess Helena Augusta Victoria sündis 1846.aastal Victoria ja Alberti viienda lapsena. Kodused kutsusid teda Lencheniks.

Nagu teiste lastegi puhul, mõtlesid vanemad väga täpselt läbi, millist haridust Helenale anda. Laps ise oli elav ja kunstis andekas, joonistas ja mängis klaverit, ratsutas ja sõitis paadiga. Peale seda, kui tema õde printsess Alice oli abiellunud ja Saksamaale kolinud, tegutses Helena kuninganna Victoria abilise ja sekretärina. (Enne teda sellesse ametisse ei lubatud, kuna tüdruk elas isa Alberti surma väga raskelt üle ja oleks seetõttu pidevalt nutma puhkedes ema tööd hoopis raskendanud.)

Hilisteismelisena tekkis Helenal romantiline suhe oma isa endise raamatukoguhoidja Carl Rulandiga.
Kui kuninganna Victoria sellest kuulis, lasi ta Rulandi kohe Inglismaalt ära Saksamaale saata (sest tegemist oli siiski teenijaskonna esindajaga, kellega printsessil polnud kohane suhelda).

Carl Ruland*
Algasid Helenale sobiva abikaasa otsingud. (Üheks otsinguid takistavaks asjaoluks olevat olnud Helena välimus- teismelisena oli ta tüsedavõitu ja elegantsitu.) Valik langes Schleswig-Holsteini prints Christianile. Helena vennanaine, tulevane kuninganna Alexandra oli selle abielu suur vastane, sest oli rahvuselt taanlanna (Taani oli üks riike, mis Schleswig-Holsteini piirkonnale pretendeeris, aga selle kaotas), samuti olid vastalised mitu Helena õde-venda.

Pulmad siiski toimusid ja suisa Windsori lossis. Kuninganna Victoria, kes muidu kogu aeg musta leinarüüsse riietus, kandis selle päeva auks valget peakatet, tema oli ka see, kes Helena peigmehele üle andis.

Princess Helena and Prince Christian of Schleswig-Holstein. 
Prints Christian ja printsess Helena pulmapäeval*
Peale abiellumist elas paar Suurbritannias (sest Victoria üks nõue oli, et tütar jääks tema lähedale). Laspi oli neil 6, aga 2 viimast täiskasvanuikka ei jõudnud ja vanim poeg suri 33-aastasena Buuri sõjas malaariasse. 3 ülejäänust 2 ei abiellunud kunagi ja see, kes abiellus, lahutas peagi. Lapselapsi oli Helenal ja Christianil ainult 1, seegi mitteametlik (st poeg Alberti väljaspool abielu sündinud tütar).

Christian oli Helenast 15 aastat vanem (abielludes 35-aastane) ja nägi oma vanuse kohta ka üsna vana välja. Kui kuninganna Victoria ta algul enda juurde kutsus, arvas ka Christian, et kuniganna tahab teda hoopis enda mitte oma tütre abikaasaks.

Helena oli üsna nõrga tervisega. Ema Victoria pidas tütre pidevaid haigusi lihtsalt hüpohondriaks, aga tegelikult oli ikka pärisprobleeme ka. Seoses oma haigustega oli printsess näiteks üsnagi oopiumisõltlane.

Ei tea, kas oma tervise või muuga seoses oli Helena suur õenduse huviline, 1887.aastal sai temast lausa Briti Õdede Liidu president. Samuti oli ta Kuningliku Käsitöökooli president (ingliskeelne nimetus on Royal School of Needlework, äkki oleks näputöö siin parem sõna?). See kool on tänaseni kuningakoja tiiva alla jäänud- praegune patroon on Elizabeth II.

Seiku printsess Helena hilisemast elust:
- Ta reisis Lõuna-Aafrikasse, et külastada oma lemmikpoja Christian Victori hauda.
- I maailmasõja ajal tegeles ta haigete ja haavatute põetamisega.
- Hoolimata Saksamaaga sõjas olemisest suhtles (nagu teisedki pereliikmed) ikka oma Saksamaa sugulastega (Saksa keiser Wilhelm II oli printsess Helena õepoeg).
- Suhted vend Edwardi (kes peale Victoria surma kuningaks sai) ja tema perekonnaga jäid alati jahedateks (eelpool mainitud) Helena abiellumisega seotud asjaoludega seoses.
- Helena oli ema Victoriaga alati lähedane (hoolimata sellest, milline mulje eelnevast jutust võib jääda).

Printsess Helena suri 1923.aastal.

Allikas: wiki
*Pilt 1 (ja palju teisi temast)
*Pilt 2
*Pilt 3

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...