Otse põhisisu juurde

Kuninglikud lapsed #5

Helena

http://media-cache-ak0.pinimg.com/originals/9d/01/43/9d0143e13d994fbbc4d54ba1a89d36a8.jpg


Printsess Helena Augusta Victoria sündis 1846.aastal Victoria ja Alberti viienda lapsena. Kodused kutsusid teda Lencheniks.

Nagu teiste lastegi puhul, mõtlesid vanemad väga täpselt läbi, millist haridust Helenale anda. Laps ise oli elav ja kunstis andekas, joonistas ja mängis klaverit, ratsutas ja sõitis paadiga. Peale seda, kui tema õde printsess Alice oli abiellunud ja Saksamaale kolinud, tegutses Helena kuninganna Victoria abilise ja sekretärina. (Enne teda sellesse ametisse ei lubatud, kuna tüdruk elas isa Alberti surma väga raskelt üle ja oleks seetõttu pidevalt nutma puhkedes ema tööd hoopis raskendanud.)

Hilisteismelisena tekkis Helenal romantiline suhe oma isa endise raamatukoguhoidja Carl Rulandiga.
Kui kuninganna Victoria sellest kuulis, lasi ta Rulandi kohe Inglismaalt ära Saksamaale saata (sest tegemist oli siiski teenijaskonna esindajaga, kellega printsessil polnud kohane suhelda).

Carl Ruland*
Algasid Helenale sobiva abikaasa otsingud. (Üheks otsinguid takistavaks asjaoluks olevat olnud Helena välimus- teismelisena oli ta tüsedavõitu ja elegantsitu.) Valik langes Schleswig-Holsteini prints Christianile. Helena vennanaine, tulevane kuninganna Alexandra oli selle abielu suur vastane, sest oli rahvuselt taanlanna (Taani oli üks riike, mis Schleswig-Holsteini piirkonnale pretendeeris, aga selle kaotas), samuti olid vastalised mitu Helena õde-venda.

Pulmad siiski toimusid ja suisa Windsori lossis. Kuninganna Victoria, kes muidu kogu aeg musta leinarüüsse riietus, kandis selle päeva auks valget peakatet, tema oli ka see, kes Helena peigmehele üle andis.

Princess Helena and Prince Christian of Schleswig-Holstein. 
Prints Christian ja printsess Helena pulmapäeval*
Peale abiellumist elas paar Suurbritannias (sest Victoria üks nõue oli, et tütar jääks tema lähedale). Laspi oli neil 6, aga 2 viimast täiskasvanuikka ei jõudnud ja vanim poeg suri 33-aastasena Buuri sõjas malaariasse. 3 ülejäänust 2 ei abiellunud kunagi ja see, kes abiellus, lahutas peagi. Lapselapsi oli Helenal ja Christianil ainult 1, seegi mitteametlik (st poeg Alberti väljaspool abielu sündinud tütar).

Christian oli Helenast 15 aastat vanem (abielludes 35-aastane) ja nägi oma vanuse kohta ka üsna vana välja. Kui kuninganna Victoria ta algul enda juurde kutsus, arvas ka Christian, et kuniganna tahab teda hoopis enda mitte oma tütre abikaasaks.

Helena oli üsna nõrga tervisega. Ema Victoria pidas tütre pidevaid haigusi lihtsalt hüpohondriaks, aga tegelikult oli ikka pärisprobleeme ka. Seoses oma haigustega oli printsess näiteks üsnagi oopiumisõltlane.

Ei tea, kas oma tervise või muuga seoses oli Helena suur õenduse huviline, 1887.aastal sai temast lausa Briti Õdede Liidu president. Samuti oli ta Kuningliku Käsitöökooli president (ingliskeelne nimetus on Royal School of Needlework, äkki oleks näputöö siin parem sõna?). See kool on tänaseni kuningakoja tiiva alla jäänud- praegune patroon on Elizabeth II.

Seiku printsess Helena hilisemast elust:
- Ta reisis Lõuna-Aafrikasse, et külastada oma lemmikpoja Christian Victori hauda.
- I maailmasõja ajal tegeles ta haigete ja haavatute põetamisega.
- Hoolimata Saksamaaga sõjas olemisest suhtles (nagu teisedki pereliikmed) ikka oma Saksamaa sugulastega (Saksa keiser Wilhelm II oli printsess Helena õepoeg).
- Suhted vend Edwardi (kes peale Victoria surma kuningaks sai) ja tema perekonnaga jäid alati jahedateks (eelpool mainitud) Helena abiellumisega seotud asjaoludega seoses.
- Helena oli ema Victoriaga alati lähedane (hoolimata sellest, milline mulje eelnevast jutust võib jääda).

Printsess Helena suri 1923.aastal.

Allikas: wiki
*Pilt 1 (ja palju teisi temast)
*Pilt 2
*Pilt 3

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...