Otse põhisisu juurde

Kuninglikud lapsed #5

Helena

http://media-cache-ak0.pinimg.com/originals/9d/01/43/9d0143e13d994fbbc4d54ba1a89d36a8.jpg


Printsess Helena Augusta Victoria sündis 1846.aastal Victoria ja Alberti viienda lapsena. Kodused kutsusid teda Lencheniks.

Nagu teiste lastegi puhul, mõtlesid vanemad väga täpselt läbi, millist haridust Helenale anda. Laps ise oli elav ja kunstis andekas, joonistas ja mängis klaverit, ratsutas ja sõitis paadiga. Peale seda, kui tema õde printsess Alice oli abiellunud ja Saksamaale kolinud, tegutses Helena kuninganna Victoria abilise ja sekretärina. (Enne teda sellesse ametisse ei lubatud, kuna tüdruk elas isa Alberti surma väga raskelt üle ja oleks seetõttu pidevalt nutma puhkedes ema tööd hoopis raskendanud.)

Hilisteismelisena tekkis Helenal romantiline suhe oma isa endise raamatukoguhoidja Carl Rulandiga.
Kui kuninganna Victoria sellest kuulis, lasi ta Rulandi kohe Inglismaalt ära Saksamaale saata (sest tegemist oli siiski teenijaskonna esindajaga, kellega printsessil polnud kohane suhelda).

Carl Ruland*
Algasid Helenale sobiva abikaasa otsingud. (Üheks otsinguid takistavaks asjaoluks olevat olnud Helena välimus- teismelisena oli ta tüsedavõitu ja elegantsitu.) Valik langes Schleswig-Holsteini prints Christianile. Helena vennanaine, tulevane kuninganna Alexandra oli selle abielu suur vastane, sest oli rahvuselt taanlanna (Taani oli üks riike, mis Schleswig-Holsteini piirkonnale pretendeeris, aga selle kaotas), samuti olid vastalised mitu Helena õde-venda.

Pulmad siiski toimusid ja suisa Windsori lossis. Kuninganna Victoria, kes muidu kogu aeg musta leinarüüsse riietus, kandis selle päeva auks valget peakatet, tema oli ka see, kes Helena peigmehele üle andis.

Princess Helena and Prince Christian of Schleswig-Holstein. 
Prints Christian ja printsess Helena pulmapäeval*
Peale abiellumist elas paar Suurbritannias (sest Victoria üks nõue oli, et tütar jääks tema lähedale). Laspi oli neil 6, aga 2 viimast täiskasvanuikka ei jõudnud ja vanim poeg suri 33-aastasena Buuri sõjas malaariasse. 3 ülejäänust 2 ei abiellunud kunagi ja see, kes abiellus, lahutas peagi. Lapselapsi oli Helenal ja Christianil ainult 1, seegi mitteametlik (st poeg Alberti väljaspool abielu sündinud tütar).

Christian oli Helenast 15 aastat vanem (abielludes 35-aastane) ja nägi oma vanuse kohta ka üsna vana välja. Kui kuninganna Victoria ta algul enda juurde kutsus, arvas ka Christian, et kuniganna tahab teda hoopis enda mitte oma tütre abikaasaks.

Helena oli üsna nõrga tervisega. Ema Victoria pidas tütre pidevaid haigusi lihtsalt hüpohondriaks, aga tegelikult oli ikka pärisprobleeme ka. Seoses oma haigustega oli printsess näiteks üsnagi oopiumisõltlane.

Ei tea, kas oma tervise või muuga seoses oli Helena suur õenduse huviline, 1887.aastal sai temast lausa Briti Õdede Liidu president. Samuti oli ta Kuningliku Käsitöökooli president (ingliskeelne nimetus on Royal School of Needlework, äkki oleks näputöö siin parem sõna?). See kool on tänaseni kuningakoja tiiva alla jäänud- praegune patroon on Elizabeth II.

Seiku printsess Helena hilisemast elust:
- Ta reisis Lõuna-Aafrikasse, et külastada oma lemmikpoja Christian Victori hauda.
- I maailmasõja ajal tegeles ta haigete ja haavatute põetamisega.
- Hoolimata Saksamaaga sõjas olemisest suhtles (nagu teisedki pereliikmed) ikka oma Saksamaa sugulastega (Saksa keiser Wilhelm II oli printsess Helena õepoeg).
- Suhted vend Edwardi (kes peale Victoria surma kuningaks sai) ja tema perekonnaga jäid alati jahedateks (eelpool mainitud) Helena abiellumisega seotud asjaoludega seoses.
- Helena oli ema Victoriaga alati lähedane (hoolimata sellest, milline mulje eelnevast jutust võib jääda).

Printsess Helena suri 1923.aastal.

Allikas: wiki
*Pilt 1 (ja palju teisi temast)
*Pilt 2
*Pilt 3

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...