Otse põhisisu juurde

Kuninglikud lapsed #6

Louise

 teatimeatwinterpalace:

Princess Louise, Duchess of Argyll, fourth daughter of Queen Victoria and Prince Albert.

Louise Caroline Alberta sündis 18.märtsil 1848. Tema ristinimi oli tegelikult Louisa (Alberti ema järgi), aga teda kutsuti Louise'iks. 

Louise oli intelligentne ja andekas, viimast eriti kunstis. Kuigi kunstnikukarjäär polnud kuningliku päritolu tõttu mõeldav, käis Louise siiski kunstikoolis.

Peale isa Alberti surma oli Louise esimene, kes tahtis tavapärase elu juurde tagasi pöörduda ja pikaleveninud leinaaja lõpetada, ema Victoria polnud sellega nõus. Aga Louise'il oli igav. Kas selle või muu pärast armus ta oma venna õpetajasse, kelleks oli kirikuõpetaja Robinson Duckworth. Kui ema sellest teada sai, lasi ta Duckworthi lahti. Duckworthist sai hiljem Westminster Abbey preester, Louise'ile hakati kohast meest otsima.

Portrait Of Robinson Duckworth
Robinson Duckworth
Louise'i peetakse Victoria tütardest ilusaimaks- see võinuks abikaasaotsinguid kergendada. Samas süüdistas ajakirjandus Louise'i mõningates liialt julgetes romantilistes suhetes, tema vaated olid oma aja kohta feministlikud ja liberaalsed. Kuningliku pere teised liikmed pakkusid välja mitmeid abikaasakandidaate, kuni Louise ühel hetkel teatas, et tema tahab abielluda Argylli hertsogkonna troonipärija John Campbelliga.  

See oli keeruline soov, kuna sellist abielu, kus üheks pooleks on valitseja laps ja teiseks briti krooni alam (ilmselt kohmakas väljend, aga mõte on selles, et Argyll, kust John pärines, oli Šotimaal asuv ja seega kuningannale alluv hertsogkond), polnud igiammu nähtud ega lubatud. Victoria huvi oli siiski, et kõik tema lapsed armastusabieludes oleksid ja nii saigi soovitud liit teoks.

Pulmad peeti 1871.aastal. Esmakordselt oli kuninglikke pulmi uudistama tulnud rahva hulk nii suur, et politsei pidi korra hoidmiseks rahvale barrikaadid ette panema. Aga näiteks kuninganna Victorialt sai paar pulmakingiks vahtrapuust kirjutuslaua. (See asub Inveraray lossis, vaata siin ülemist pilti.)

Louise'i endadisainitud pulmakleit
1878.aastal valiti John Campbell Kanada kindralkuberneriks (st põhimõtteliselt kuninganna ja riigi esindajaks Kanadas), seega kolis ka Louise nüüd Kanadasse. Kuigi tegemist oli kuninganna tütrega, ei koheldud Louise'i poliitilistes ringkondades kuidagi eriliselt. Kuninganna ametlik esindaja oli siiski tema abikaasa ja nii seda võetigi. 

Louise'i meelishobideks Kanadas said uisutamine ja kelgutamine, samuti oli ta oma kunstisilmaga hea kodukujundaja. Üks tema teeneid on ka Kanada Kungliku Kunstiakadeemia asutamine 1880.aastal. Louise ise tegeles samuti kunstiga edasi- tema loodud kuninganna Victoria monument seisab siiani Kanada McGilli ülikooli muusikahoone juures.

http://www.archives.mcgill.ca/pictures/pr039947.gif
Kuninganna Victoria monument McGilli ülikoolis
1905.aastal sai Kanada Alberta provints nime just Louise'i järgi  Algselt plaanitigi nimeks Louise, aga Louise soovis, et tema isa auks võetaks kasutusele tema kolmas eesnimi Alberta.

1883.aastal tulid John ja Louise Suurbritanniasse tagasi. Louise'i suhted õdedega olid halvad ja kui on halvad suhted, siis on ka intriigid. Levisid kuuldused, et Louise'il on afäär kuninganna erasekretäriga, hiljem seostati teda paari kunstnikuga. Kuna Louise'il ja Johnil lapsi polnud ning John oli sõber mõningate meestega, keda peeti homoseksuaalideks, ei läinud  sedasorti kahtlustused ka Johnist endast mööda. Kindlasti keegi teab tõde, mina ei tea.

John suri 1914.aastal. Louise sai närvivapustuse ja tundis ennast enda sõnul üksildasemana kui iial varem.

Louise'i jaoks oli hea füüsiline vorm väga oluline, samas oli ta siiski suitsetaja. Tema väljaütlemiste hulka kuulub lause "Ma elan teist kõigist kauem". Ta elas tõesti küll 91 aasta vanuseks, aga kaks nooremat õde-venda elasid veel mõne aasta kauem. Viimastel eluaastatel ta avalikkuse ees ei käinud ja viibis liikumisraskuste tõttu ainult Kensingtoni palees. Tollal veel üsna väikesed printsessid Elizabeth ja Margaret (hilisemad Elizabeth II ja tema õde Snowdoni krahvinna) kutsusid teda seetõttu "Auntie Palace".

Louise suri 3.detsembril 1939.

Allikas: wiki
Pildid siit, siit, siit, siit

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Vivaldi ei saanudki sisse

Läksin aastaaegade kallale. Lugesin mussikogus lood kokku ja sain teada, et soojemad aastaajad on populaarsemad kui külmemad: kevad/spring/весна esineb 16 ja suvi/summer 18 laulu pealkirjas. Huvitav, et summer on 16 loo nimes ja suvi ainult 2-s. Sügis on suhteliselt ebapopulaarne: kokku ainult 5 laulu, millest 3 kasutavad pealkirjas sõna autumn ja 2 sõna sügis. Fall ei esine kordagi sügise tähenduses. Talvelaule on eesti keeles 3 ja inglise keeles 8. Kõige vahvamad aastaajalaulud tabeldatuna siin: 15. Tori Amos - Winter 14. Jaan Tätte - Kevadelaul nr 3 (see on see, kus ennast kraavis pesin) 13. Pia Fraus - Summer before spring 12. Uno Loop - Talvelaul ( Hei-hei üle hangede -laul) 11. Eesti Keeled - Sinus endas talv 10. The Corrs - Summer sunshine (vanade aegade nimel, tõmbab käima küll) 9. ABBA - Our last summer 8. Edvard Grieg - Springdans II 7. Uno Loop - Kevad Kadriorus 6. Cliff Richard - Summer Holiday 5. Jaan Tätte - Kevadelaul nr 2 ( Siin keegi varem pole käinud, siin laulud ve...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Jilly Cooper "Rivaalid"

See raamat, aga ka lihtsalt Jilly Cooper (1937-2025), on mul juba mitu aastat lugemisnimekirjas olnud. Kunagi lugesin raamatut, kus peategelase lemmikkirjanik oli Jilly Cooper, keda ta kiivalt kaitses suvaliseks naistekakirjanikuks nimetamise eest. Tekkis huvi, kellega siis tegu on. Läks veel huvitavamaks, kui leidsin, et tegemist on dame Jilly Cooperiga. Teenekas. Tol raamatutegelasel, arvan, oli õigus. Hästi paneb see Jilly Cooper. Vaimukalt, teravalt, oskuslikult. Tegelasi kirjeldab otsekoheselt ja paikapanevalt.  Maud oli laisk, egoistlik ja isekas või  Jamesi kõige silmapaistvamaks omaduseks peale vapustavalt hea väljanägemise oli tema totaalne enese ületähtsustamine ja krooniline ebakindlus. Vapustava välimusega tegelasi oli "Rivaalides" palju. Ja kui keegi oli mittevapustav, öeldi ka see otse välja.  Tegelasi oli muidugi ka terve plejaad. Algul pidi tähelepanelik olema, et ree peal püsida. Raamatu alguses olev tegelaste nimekiri oli suureks abiks.  Raamatu teg...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...