Otse põhisisu juurde

Umbluu

Otsides meeleheitlikult midagi, mida arvate end tahtvat leida, võib mitte märgata otse nina all olevat või veelgi halvemal juhul ära kaotada olemasoleva. Ehk on see olemasolev nii iseenesestmõistetav, et tema olemasolule enam suuremat tähelepanu ei pöörata. Halvemas variandis, muidugi, pole toda olemasolevat endale mitte kunagi teadvustatud. Ei, see pole tüüpiline jutt sellest, et märka ja hinda seda, mis sul olemas on, sest sa ei tea kui kauaks teda on, see on üks teine jutt. Ma veel ei tea milline. Sest tõtt-öelda ma ei otsusta enne kirjutama hakkamist ära, mis jutt nüüd tuleb. Võib-olla on see saatuslik viga, aga võib-olla hoopis püüd raamidest väljuda. Sest raame on nagunii liiga palju. Neid on isegi nii palju, et sõna “raamitus” võib mõista kahel moel: raami puudumine või, vastupidi, tema olemasolu, mis millegi raamistatuks muudab. Nüüd siiski tundub, et on aeg selle sõna ümber tiirutamine lõpetada. Mingi sõna liigne tarvitamine väikesel pindalal muudab ta veidraks, ebasobivaks, kunstlikuks. Ei tea kuivõrd hea või halb see on, et nii paljud sõnad on lihtsalt välja mõeldud. Aga teema läheb nüüd sinna, kuhu ma ei taha, et ta läheks. Tule tagasi või keera kuhugi paremale rajale.Raja valik on absoluutselt oluline osa teekonnast. Julgeks väita, et kõige olulisem, samas tahaks seda kohe eitada, sest siis tuleks raamistatuse teema juurde tagasi tulla. Seega – kui minna siis minna, kas keerata vasakule või paremale, ei oma kokkuvõttes suuremat tähtsust, kuidas muidu saaksid kõik teed Rooma viia. Ja maakera on lõppeks kah ümmargune. Kuigi mu meelest oleks palju stiilsem, kui Maa ennast kasvõi vahetevahel ruudukujulisena näitaks. Seda muidugi ainult juhul, kui ta end tõesti n ä i t a k s, niimoodi, et iga inimene, kes tahab, vaadata saaks. See aga on ise Maal lösutades ilmselt võimatu, seega kaldub ka maakera kandilisuse teema natuke mõttetusse.Ja mõttetus o n olemas. Kunagi ammu üritas keegi väita, et ei ole. Et pole olemas sellist hetke, kus inimene mitte midagi ei mõtle. Siis ma uskusin, sest mul polnud vastupidist kogemust. Või tundus rääkija jutt toona liiga loogiline. Enam ma ei usu. Mõttetus on olemas ja mul on sellepärast hea meel, sest mõttel peab ju ometi olema vastand, nagu päikesel on kuu ja päeval öö. Tasakaal. See vist ongi kõik.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...