Otse põhisisu juurde

Jutustav osa

Vahelduseks lihtsalt. Sellest,mida ma eile tegin.
Enne kui ise õieti arugi sain, istusin Nordea panga kontoris ja lugesin ajalehte Majandaja, kus keegi Pärnu kooliõpetaja rääkis, kuidas talle vahel meeldib originaalplaate osta, sest neid on kohe hea käes hoida. Edasi sattusin Pierre'i, kus oli näha mõningaid ennenägematuid asju, jublakas, mille peale nuga ja kahvel laual toetatakse. Näha oli ka see, et ma olen aeglane sööja(miks mul seda kodus süües ei õnnestu tõestada?). Aga ilm oli ju ikkagi ilus. Ja kuidas ma ise tähele ei pannud, et ühika ukse eest otse vaadates võib tigutorni näha? Samas, kust teda näha ei või, varsti nagu Soinaste mast.
"Kodus ja võõrsil" oli päris hea osa. Paris tuli. Kena mees see Paris. Ja Nick tuli põgenemast koju ja Rhys sai haiglast välja. Milline rõõm! Õnneks mul on taskurätikupakid kohe voodi kõrval, pole kaugele vaja kätt sirutada.
Mis puutub kellegagi õhtul raeplatsil kohtumisse, siis see mulle meeldib.Kevaditi. Ja kui kaua polnud ma Lutsu teatrimajas käinud(mis nüüd küll Genialistide klubi nime kannab). Hoolimata nimevahetusest on sisu jäänud samaks. Neid kulunud seinu vaadates tuleb ikka rebaste pidu meelde, kus kohati röögiti, et Tallinn põleb, ja juukseid ning muid kehaosi raputati, ning sealsamas kõrval ka rahulikke paaristantse tantsiti. Või kui tantsima minnes oli kell 12 ja kui uuesti meelde tuli vaadata, juba 3. See aga on üks leelotus siin ainult, mis polnud üldse eilsesse päeva puutuv. Eile olid Genialistide Klubis päriselt Tõnis Mägi, Kärt Johanson ja InBoil. Ja olidki päriselt- Boilil kultuuriministeeriumi mõttekus(või mõttetus?) hingel ja Tõnis Mäel veejutud. Sellest kantuna võiks võtta esimeseks lauseks, et mina olen vesi, ja siis vaadata, mis edasi saab, aga praegu ei hakka. Lauludest parem. Laulud olid ka päriselt. Üks laul oli nii päriselt, et isegi ei uskunud. Muidugi on aeg-ajalt selline tunne, et mingi laul on nagu sinu elust maha kirjutatud, aga sellist asja kui seal, polnud ma varem kuulnud. Laul täpselt selliste sõnadega, nagu mulle on öeldud. Ja see polnud laul stiilis "ainõujulaavmii, aidõuntlaavjuu, itsnotjuuitsmii", polnudki üldse otseselt armastuslaul. Oli lihtsalt laul. Nägemisest.
Peale säärast kontserti tundus patt kõrvaklappidest mingi muu muusika käima panna ja kodu poole jalutada. Nii siis juhtuski päeva teine Pierre'i-külastus. Mis tolle koha WC-sse puutub, siis see on õige vahva. Seal on nimelt tool. Uhke tool. Padi toolil. Vaibad seinal.Äge.
Tegime kaasteejoojaga väikse doomino, kus õnnestus endid tupikusse(et mitte öelda peldikusse) mängida. Kabega oleks peaaegu samamoodi läinud, aga läks hoopis nii, et suutsin vastasmängijaga võrreldes palju paremas seisus olles lõpuks kaotada. Vähemalt sain tammist teada.
Tehes enne kella 11 õhtul saatusliku vea, rääkides Kaisale, et tegid täna kräsupead, on lootust, et ta sulle külla tuleb. Niisiis kolm erinevatest klubidest(on kool ja pole raha; pole kooli, on natuke raha; on kool ja ka natuke raha) isendit öises Karlovas oleks järgmine episood. Kes mõtleb, et ta on ainuke, kes põgeneda tahab, siis ei ole. Mõnel on lihtsalt grandioossemad põgenemisplaanid (Aasia nt).Heh. Kooki anti. Läks ka päeva viies tass teed ja väike murakanaps. Ja ma sain endale pluusi. Oo, hea pluusikinkija, sinu helde tegu päästab Tartu veel mõneks ajaks ühest nudistist. Aga lubati veel anda, kui uuesti minna.
Koju jõudes oli ikka veel tahtmine öelda asju, mis pool päeva kummitasid. Ei öelnud. Ilma oli ka hea.

Nüüdseks on seegi välja uuritud, et Pierre'i menüüs on viga ja eesti keeles on olemas sõna aperitiiv.

Kommentaarid

  1. Tiiu ja co on suht ainukesed inimesed Eestis, kes teavad, et seda sõna nii kirjutatakse.

    VastaKustuta
  2. Olgu selle aperitiiviga, aga mida tähendab "isutav"? (http://www.eki.ee/dict/qs2006/index.cgi?Q=aperitiiv&F=M&O=0&E=0) Seda sõna pole isegi nende oma ÕISis.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...