Olemasoleva muusika hulk tekitab vahel õudu. Asju, mida ma kuulata tahaksin, on korraga nii palju, et kokkuvõttes ei jõua millelegi keskenduda(hea, et shuffle play vähemalt olemas on). Kuhu need ajad jäid, kui ma ennast mingist bändist segi kuulasin? Rumala Noorkuu laulud on siiani peas, sest ketrasid hommikust õhtuni...njah, no siis oli vanus ka selline, aga ma pole kuigi kindel, et toonast selle muusika hullustust ainult vanuse kaela kirjutada saab. Aga kui ka saab, siis tahaks veel. Kuidas saaks niimoodi, et on hästi palju erinevat head muusikat ja kõigi suhtes suurem vaimustus? Sest leige on kõige halvem temperatuur.
Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri. Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on! Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Kommentaarid
Postita kommentaar