Otse põhisisu juurde

Hämarad kohad

...tekitavad hämaraid mõtteid. Mitte selles mõttes hämaraid, et kriminaalsed oleksid. Mõnes mõttes võib-olla on kriminaalsed ka, kuidas võtta. Igal juhul on sellised mõtted, mis valges ei tule, sest olukorrad, millest need mõtted on, leiavad aset hämaras(ja mitte pimedas). Nii siis mõtledki, et hämarus võiks kauem kesta...
Kui on kevad ja õues on nii hea(lõhn), tuleb kohati kartus, et see läheb ära. Viimane paneb õhku ahmima. Et seda võimalikult palju endasse haarata - koos temaga on vabam, vähemalt mõte on selline.
Olles kenakese maa maha kõndinud ja koju jõudes avastanud, et oled mõlemad sokikannad auklikuks kõndinud, tundub see naljakas. Arvestades seda, et sa omad juba päris mitut paari auklike kandadega sokke, millest kuidagi loobuda ei taha.
On olemas inimene, keda sa oled näinud ehk nii palju kordi kui ühel käel sõrmi. Meelde on ta tulnud nii palju, et enam ei ole võimalik ära unustada. Temast ei saa kunagi sinu elu pärisosa.
Ilu on ilus. Ikka veel. Ja paneb imestama, kui paljudes eri vormides ta ennast esitleb. Tegelikult on need vormid ju alati olemas olnud, uus on ainult võime endale tunnistada, et ka see on ilu ja tal ei peagi olema muud eesmärki.

Kommentaarid