Õnnestus

See pealkiri ei ole tegusõna tähenduses, vaid pigem õnnestus tähenduses õnnestumine, st õnneks muutumine, õnnega täitumine.(Nagu venestumine on venepäraseks muutumine). Pole just selle sõna tavapärane kasutusviis, aga mul tuli pähe. Miks? Kirjeldamaks seda tunnet, mis mind eile mõneks minutiks valdas. Kui alustada lõpust, siis kõige lollim on see, et enam ma ei mäleta, mis minus õnnestumise tekitas.Üsna kohe, kui olin selle ära tundnud, läks põhjus meelest ära. Kummaline, ja nüüd on ainult riismed järel sellest põhjusest, mis iganes ta olla võiks. Laialt öeldes oli tegemist ühe väikese killuga inimese elust, keda ma võiks endale sama hästi kui võõraks pidada. Tegin tema kohta mingi järelduse ja paar minutit olin nii piiritut õnne täis,et see ei tahtnud mu sisse ära mahtuda. Ei mahtunudki, teised nägid ka.
Võib-olla ongi parem, et ma enam ei mäleta, mis see täpselt oli, liiga täpne mäletamine võib asju kulutada.Ära kulutada.
Inimesed vaatasid mind eile teise pilguga.Mina neid ka.

Sa ei ole kellestki parem.
Sa ei ole kellestki halvem.
Sulle on antud maailm.
Näe, mis seal näha.

Hoia seda, mis on
Su ümber, hoia,kes kõrval.
Kõik olendid omamoodi
on naljakad.

Kõik on õrnad.

Kõige ilusam ja lihtsam luuletus, mis ma Doris Kareva "Aja kujust" leidsin.