Kuidas seda nüüd öeldagi

Pole mul tõesti enam mitte midagi öelda? Hakkasin kolm korda midagi kirjutama ja ikka kustutasin ära.Sest see tundus nii vana. See karu Bernard, kes hommikuti telekast tuleb, on nii lahe.Natuke rumal, aga see-eest naljakas. Mingi odav tool seisab siin, keegi ei taha?
Ma ei viitsi, et mu tunniplaan niimoodi auklik on, teeks korraga ära, oleks tehtud.Mõned inimesed on lihtsalt koledad.Kole küll ,aga nii ongi. Ise on nad endaga rahul ja parem ongi, sest muidu oleks ju päris kurb.Laural on punane kott.Mul ei ole.Eile nägin ühte tumepunast. Ehk oleksin seda isegi endale tahtnud, aga enam ei taha ka. Ja MSN on vist ainult appear offline'i jaoks, sest ma lihtsalt ei oma sellist tunnet, et võiks kellegagi rääkida. Ei ole masekas. Isegi tegelikult ei ole. Mina olen üsnagi normaalne inimene. Sädistamine igal sammul on väsitav.Eile ehk sädistasin isegi natuke, aitas natukeseks ajaks, varsti jälle.Armas, kuidas rebasetüdrukud ja -poisid püüdlikult ÕIS-is istuvad. Ma hoian eemale, sest ma ei taha näha, et olen registreerunud ainele teadusliku uurimistöö alused. Kunagi ma teen ju selle äragi, ehk sel semestril.Võitmatu optimism võitku! Ja Sannu on endale pika lõnga kasvatanud.