Otse põhisisu juurde

Sügaviku sund, kellele see midagi ütleb

Lugesin ühe inimese bloogi. Selline tüüp, keda kuigi hästi ei tunne, aga päris võõraks justkui ka pidada ei saa. Ja minu meelest oli see tema parim sissekanne üldse. Oskus lihtsate sõnade rittaseadmisel midagi diipi öelda on vaieldamatult suurepärane. Tema oskab. Ja kui tema kirjutas seal asjust, mis mõjuvad kõige tugevamalt õigel hetkel tulnutena, siis minu jaoks tuli selle sissekande lugemine seal täpselt õigel ajal.
Väljas tuiskas vihma ja mina mõtlesin ja ootasin. Ei teinudki ma täna suurt muud, kui mõtlesin ja ootasin. Endale seda loomulikult tunnistamata. Sest mulle tundub, et ma ei lase ühelgi ootusel liialt suureks kasvada. Nagunii ei lähe kõik nii. Ei läinudki. Kõik ei ole suurepärane. Kõik on septembrikuiselt vihmane ja aina enam pimedussemattuv. Tundus, et nägin tähte langemas, aga on see linnavalgustuse juures üldse võimalik? Aga vahet polegi,sest soovida ma nagunii ei jõudnud. Juba mitu aastat soovin ma ja ühte ja sedasama. On see täitunud? Võib-olla õige natuke.
Liiga vähe. Ma ei saa rahul olla, ma ei saa iialgi rahul olla, kuidas, kui ma tean, mida ma tahan ja mulle antakse seda natuke,nagu narritamiseks,lihtsalt et ma hakkaksin seda veel rohkem tahtma. Tahan ja tahan, mis see aitab? Mitte midagi ei aita. Sest mitte kunagi ei ole küllalt ega mitte kunagi kõik õigesti. Võib seda tõesti nimetada edasipüüdlemiseks? Vaevalt. Pigem isekas rahulolematus.
Ma ei ole ammu tundnud, et mõni päev oleks nii raisatud kui see. Jah, see on mu enda süü. Olen ärakasutaja.Olukordade ja inimeste. Ja kui veab, siis on võimalus millegagi mitte rahul olla. Võib ju õigus olla, et see viib edasi. Mõnda inimest. Mina seisan ühel kohal paigal ja aina mõtlen ja ootan.

Kunagi ma aina korrutasin "10.kirja Ingile" oma peas,kujutasin liiga hästi ette( võib-olla liiga suur rahulolu), nüüd ei saa üle "6.kirjast..":
Kuldkollane on park, kuldkollane on süda
kaks sammu kuldsen kadumisen

Märg asfalt on nii ilusalt kuldne, et seda vaadata on valus. Mitte silmadele. Nagu selle toa kardin, kus magab väike tüdruk,kes ei teagi, et vihma sajab ja teises toas ema juures on mees, kes varsti ära läheb ja ema öökapile raha jätab.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Ewald Arenz "Armastus halbadel aegadel"

Harv ja huvitav nähtus – meesterahva kirjutatud armastuslugu. Viiekümnele lähenev Clara kohtub neljakümnele läheneva Eliasega. Clara on juba aastaid lesk, aga polnud mehe eluajal abielus kõige õnnelikum, Eliasel on kirjade järgi lubadusteta suhe ühe Veraga. Pildil figureerivad veel Clara arstist vend ja dementne ema, Eliase peaaegu täiskasvanud tütar.  Eks ma hakkan nüüd jälle pihta oma tavapärase jutuga saksa keelest tõlgitud raamatute kohta. Need on teistmoodi kui inglise keelest tõlgitud. Kohati on midagi nagu kummalist, teisalt on midagi sellist, mis tuleb märksa tuttavam ette kui ingliskeelsest maailmast pärinevate raamatute puhul. Ju on 700 aastat saksa kultuuriruumis elamist ikka mõju avaldanud. Ja tõlked saksa keelest pole ka eales nii kohmakad kui tõlked inglise keelest. Ehk on saksa keelest eesti keelde tõlkimine juba algpunktis mõnevõrra loomulikum (loogilisem?). See on lihtne lugu tegelikult. Sellest, mis on lihtne ja mis keeruline. Kas lähtuda sellest, mis on lihtne, v...