...olen jõudnud järeldusele, et ma olen ikka üks tasakaalutu persoon.Miks? Sellepärast, et miski ( ja küsimus ongi selles et mis?)ajas mul meele juba üsna hommikul mõruks(just mõruks, mitte halvaks-nii hulllud need asjad pole) ja ongi nüüd siis mõru see meelekene. Vahepeal oli hea.Loengus see tähendab. Ilmselt sõltub õppejõu inimlikkuse väljapaistmine ainest, mida ta loeb. Mingi matemaatikavend ei suuda vist kuigivõrd minus tekitada tunnet, et küll on tore ja see inimene on tõesti inimene.Mitte et matemaatikavend sellepärast halvem oleks.Aga mis humanitaarainetesse puutub, siis on natuke teised lood. Soojus on võimalik. Ka koolis. Täna sain teada. Ehk saan homme veel rohkem. Ehk pöörab mõrugi veel magusaks...Laura küll šokolaadikreemi vist enam ei too aga..
Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri. Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on! Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Kommentaarid
Postita kommentaar