Otse põhisisu juurde

Ühte ja teist kevade esimesel päeval

Niisiis...hommikul mingil moel bussi peale.Paistab, et minu trügimisoskus on nende kahe treenimisaastaga natuke arenenud.Või oli täna lihtsalt soodsam stardipositsioon,kust bussiust rünnata?:P Igal juhul bussi peale ma kuidagi mahtusin ja jõudsin õigeks ajaks Tartusse.Ja mida ma siin esimese asjana kuulen? Et 3000-sõnalise referaadi tähtaeg on järgmisel nädalal??? Nagu ikka ei ole asjad nii halvad, kui paistavad, ja mitte midagi siiski järgmiseks nädalaks tegema ei pea.Hea seegi.
Lisaks sellele tundus mulle vahepeal, et olen haigeks jäänud, aga see halb enesetunne tuli vist hoopis sellest, et kõht oli tühi:P Sõin oma saiakesed ära( sest muuks pole täna aega) ja oli juba küll natuke tervem tunne:)

Aga nädalavahetusel tuli ühel hetkel kange tahtmine Pariisi minna.Väga lahe oleks, kui saakski nii, et tuleks lambist mõte ja lähekski.Vaataks kõik kuulsad ja vähemkuulsad monumendid ära seal ja läheks istuks oma kakaotassiga kusagil hämaras punase valgusega kohvikus.Mängib tüüpiline prantsuse muusika( nagu "Amelie's") ja mina istun aknaaluses lauas ja vaatan, kuidas vihm asfaldil järvekesi moodustab. Väljast tuleb vihmavarju üks musta kaabu ja mantliga mees.Ta astub sisse, raputab veel enne seda vihmavarjult suurema vee maha, ja noogutab leti taga seisvale vananevale härrale.Istunud baarileti äärde, vaatab ta konjakit rüübates kohvikus ringi. Tagumises nurgas istub mingi paarike, kes küll kedagi peale üksteise näha ei või, ja aknaaluses lauas silmitseb keegi veidi võõra välimusega tütarlaps vihmapiiskade tantsu kõnniteel...

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...