Otse põhisisu juurde

Jälle üks juttt

Hmm, paistab, et eelmine kord siia kirjutades oli mul Prantsuse revolutsioon sisuliselt peas, nüüd on nädal omad korrektuurid teinud.Aga hinnet ikka veel ei tea...See selleks. Aga tegelikult mulle too revolutsioon täitsa meeldis.Lugedes tulid pildid silmade ette ja mõtted sellest, kuidas ma ise revolutsioonist küntud Pariisi tänavatel kõnnin või kellegi eest ära jooksen ja põrkan siis kokku mõne noore revolutsionääriga ja siis läheme temaga kuhugi kuuri alla ja räägime vaimustunult sellest, kuidas revolutsiooniideed on meid mõlemaid vallutanud ja kuidas maailm ei saa ega tohi enam kunagi olla endine, sest revolutsioon on KÕIK. Garmarna kontserdil jõudsin vahepeal käia, mis oli nii vahva:) Keevitamine on siiski midagi sellist,mis kontsertsituatsioonis täiesti sobib.Muidu ka tegelikult.Jah, ikka. Nii et ma üldse ei süüdista seda kontserti, kuigi just sellepärast olen ma praegu miinustes.Rahaliselt ma mõtlen.Naistepäev kujunes üsnagi ootamatuks.Päeval lasin mingil põhjusel ennast taaskord astroloogilistel arvamustel mõjutada.Aga kui see nii tõene tundub, siis ma ei saa ju ometi midagi teha, ikka loen.Õhtune Genialistide kontsert oli natuke uimasem kui tavaliselt, aga mitte oluliselt siiski.Kahju, et nad klahvpillimängija nii kaugele rahvast olid pannud:P Igal juhul Tartu ON väike linn ja hästi palju tuttavaid oli seal, minu eelmistest, praegustest ja ehk ka tulevastest eludest;)Ootamatult sattusin peale kontsertot suure juhi ja õpetaja- kursavanema- sünnipäevale Supilinnas ja adusin taaskord, et Supilinnaga on mul mingi suuremat sorti teema.Miks ma muidu seal jalutamas käin ja nii palju kui võimalik inimeste akendest sisse üritan vaadata, et näha, kui mõnusasti nad ennast seal tunnevad.Ja siis on veel inimesed, kes mind närvi ajavad ja inimesed, kes mulle niivõrd meeldivad, et see hirmutab mind, sest tegelikult pole sellised mõtted kuigi aktsepteeritavad.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...