No mis ma oskan öelda? Väljas ju päris kevad kohe:)) Lisaks sellele on mul käimasolevas uusaja loengus väga hea vaade.Kõigele: õue ja õppejõule ja ette ja taha(kes veel ei teadnud, siis mul on silmad seal:P) Vaatamata sellele, et tegelen jälle mingi astoloogilise jampsiga, mis mulle väidab, et mul on suur võimalus jäädagi vallaliseks ja lastetuks, loen mina ikka Orkuti laste communityst inimeste laste nimesid:)Eile käisin teist korda elus Ihastes.Lõpuks ometi oli Tartu Noortekoorist ka kasu mulle, muidu maksa muudkui peale:D Ja tasuta söögist ei ütle kunagi ära:) Kuigi tuleb tõdeda, et toda šnitslit oli kohati natuke raske lõigata, mina ei tea kas oli nätske või midagi:P Aga polnud halb šnitsel:)Usutavasti läheb kevad veel paar korda ära, enne kui ta päriseks meile tuleb, ja loodetavasti tuleb sel aastal kevad teisiti.Ma ei mõtle selle all linnugrippi, vaid ikka kevadise tuule uutmoodi hõngu:)Täna lähen ära koju ja vaatan raudpolt terve nädalavahetuse telekat!
Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri. Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on! Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Kommentaarid
Postita kommentaar