Hmm, niisiis kodus selleks korraks jälle käidud. Vahepeal on täitsa hea kodus käia. Vaatad hommikuti "Salome"d ja mõtled, et näed kui naljakas seep ja kui kenad poisid.Haah.Igal juhul on Tartus hulga soojem kui Püssis.Vähemalt praegu.Ilus talveilm ja puha. Ja üldse, mul ei läinudki süda pahaks täna bussis, kuigi ma seda ennustasin. Ja bussis oli vähe rahvast ja ühed vanemad nii armsasti lehvitasid oma lapsele veel viadukti juures Jõhvis, kui buss juba üle viadukti sõitis. Eile vaatasin "Titanicu" mingit versiooni...meeldis rohkem kui too kuulus "Titanic". Vaat. Ja üks tähelepanek on veel see, et ma magasin kodus hästi.Üldse polnud raske hommikul normaalsel ajal ärgata, samas kui Tartus põõnan lõunani vabalt. Hmm, on vist mõttetu jutt....lõpetaks ära.
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Kommentaarid
Postita kommentaar