Otse põhisisu juurde

Tauno Vahter "Elevandi üksildus"


Siin jookseb paralleelselt kaks lugu. Üks toimub tänapäeval ja räägib sellest, kuidas Eesti rikkamaid inimesi suurärimees Ralf Vessenberg tahab endale elevanti osta. Asja peab korda ajama tema parem käsi (jutustaja) Martin Fuks. Teine lugu leiab aset 1930-40ndate Eestis, seal on tegelasteks otseses mõttes väga kaalukas naine Aliide ja mõned inimesed, kes paksu naise imeinimesena rahvale näitamise pealt raha teenivad. 


Ausalt öelda olin juba leppimas sellega, et need kaks lugu pole omavahel seotud, aga raamatu lõpuosas siiski selgus, et on seotud. 

Stiil oli taunovahterlikult kerge ja arusaadav. Nalja tehti, aga seekord nii palju ei naernud kui Vahteri eelmisi raamatuid lugedes. 

Üks detail jäi silma, mis mulle uskumatu tundus. Ühes kohas kasutas Ralf Vessenbergi umbes 20-aastane tütar sõna tolmumantel. Näidake mulle 21. sajandil sündinud inimest, kes üldse teab, mis on tolmumantel. Ma ise (kaugetest 1980ndatest pärit) olen sõna küll kuulnud, aga käisin ka seletavast sõnaraamatust vaatamas, mis ta täpselt on. Mulle üldiselt tundub, et pole kuigi levinud sõna. Võib-olla alahindan tema levimust ja 21. sajandil sündinuid. 

(Maitea miks tuli praegu pähe kujutluspilt, kuidas Tauno Vahter satub misiganes põhjusel seda postitust lugema ja näeb, et ma närin mingi suvalise sõna kallal ja raamatu enda kohta suurt ei ütle. Ehk ta muheleks selle peale. Ma ei tunne teda, aga tundub muheleja tüüpi inimene.)

Aga seesama noor inimene, kes tolmumantlist rääkis, oli lahe tegelane tegelikult. Päris terava ütlemisega.

Hariv oli ka. Vahepeal olid peatükid, mis rääkisid näiteks (suurte) loomade (näitamise eesmärgil) pidamise ajaloost. Rändtsirkused, loomaaiad ja niukesed kohad. 

Vigu oli raamatus. Mitte ülipalju, aga nii palju, et hakkasin tähele panema.

Kaane eest kiidan, see on ju lilla!

Ei tule rohkem juttu kuidagi. Raamatu pealkiri meeldis. Annab ainest mõelda, kuidas täpselt ta sisuga seostub. Mitmel moel ma arvan.

See on jah hobune. Raamatus oli kurbnaljakas stseen,
kus proua Aliide ühe hobusega pikad jutud maha rääkis.


Samalt autorilt varem loetud :

Kommentaarid